Hea meel on tervitada Wimbergi või on ikkagi korrektsem öelda Jaak Urmet?
Täna tuleb juttu õpetamisest ja koolist, siis ma olen ikkagi õpetaja Urmet.
Õpetaja Urmet oled sa juba nii palju olnud, et ei saa öelda, et sa oleksid uus või noor õpetaja.
Käivitus seitsmes kooliaasta nüüd. Ma ei tea, kas see on juba palju või vähe. Eks mõned kolleegid on olnud juba kaheksakümnendatest mul seal, nii et nende kõrval ma muidugi olen väga noor.
See, et kirjanikust ja luuletajast sai ühel hetkel õpetaja, oli kutsung?
Ei, see oli lihtsalt juhus. Ma olin vabakutseline pikalt. See on tore põlv, kui sa oled vabakutseline, aga seal on väike miinus: sa võid endale töö sebida kogu aeg ja mingil hetkel ma tundsin, et see töö sebimine ei toida võib-olla hinge, et tekivad kummalised tööd, mida ei taha päriselt teha. Ja siis küsiti, kas ma tean eesti keele õpetajat ühte kooli, ja vot siis tuli see kiiks, et soovitasin kõigepealt iseennast. Ja nii läkski.
Mul on tegelikult õpetajapaber olemas, et anda eesti keelt ja kirjandust ja isegi ajalugu natukene.
Üks uudis, mis viis sinu nimeni juba tükk maad varem kui esimene koolinädal aastal 2026. Kevadel lõpetas hulk noori inimesi gümnaasiumi ja põhikooli, ja silma jäi just eesti keele riigieksami tulemus. Selgus, et eesti keele riigieksami sooritas 8854 noort inimest, nendest ainult kaheksa tegid eksamil maksimumtulemuse. Keskmiseks hindeks kujunes kõikide nende peale kokku 59,6. Me räägime selle numbri puhul eesti keelt emakeelena kõnelevatest noortest. Need arvud on esmapilgul natuke ehmatavad.
Sa tahad kindlasti küsida, miks nii vähe sai maksimumpunkte.
Jah, kui ma panen kõrvale näiteks selle, kui paljud noored teevad inglise keele eksamit C2- või C1-tasemel.
Mina olen oma nelja, viie aasta jooksul näinud ainult kahte õpilast, kes on saanud eksamil 100 protsenti. Ilmselt see eksam ongi niimoodi tehtud, et tulebki süda kõvaks teha ja leppida sellega, et sa ei pea püüdma mitte 100 protsenti, vaid mingisugune asi jääb ikka puudu. Kui sa teed üle 90 protsendi, siis on juba hästi.
Näiteks põhikooli eksami puhul ma ütlen õpilastele, et kui te teete üle 90, siis te olete juba väga tublid, et see on põhimõtteliselt hinne viis. Ja üle 80 on täitsa okei. Aga ma ei tea, miks see niimoodi on, miks see eksam on niimoodi tehtud, et sa nagu ei saagi seda teha täisprotsentidele, või see on suur vedamise ja õnnestumise asi.
Põhikoolieksamist ma tean rohkem. Kui sa seal kirjandis teed juba kaks väikest viga, siis sul ongi juba, plaksti, läinud midagi. See on nagu köielkõndimise harjutus, et viskad köie üle tänava ja kõnnid, kõnnid, kõnnid ja kui lähed ilusti lõpuni ega väärata, siis saad maksimumpunktid. Et nõme, jah.
Oleme siis selle eksami raskuse vindi ise üle keeranud või on tõesti eesti noored nii leiged emakeele suhtes?
Ei, see ei puuduta noori. Kui sina ja mina seda teeksime või 20 inimest tänavalt seda tegema panna, täiesti kasvatatud inimene, siis mina võib-olla nabistaksin välja, aga sama hästi võiksin teha kuskil mingi apsaka sisse. Piisab ühest apsakast, juba paar punkti läinud ja ei saa 100 protsenti enam.
Ma arvan ka, et enamik kooliõpetajaid, näiteks teiste ainete õpetajaid, ei teeks seda 100-le ja ma arvan, et ka enamik koolidirektoreid ei teeks seda 100-le. Ma arvan, et üldse enamik – mingisugune 99 protsenti Eesti inimestest – ei teeks seda 100 protsendile. Nii et miks sellist eksamit või hindamist vaja on, ma ei tea.
Võtame siis selle teise poole. Kas noortel inimestel on mingi side eesti keelega või kohtad koolis seda, kus öeldakse, et mis ma selle eesti keelega ikka teen, et peamine on inglise keel ära õppida?
Ei, ei kohta. Ehkki muidugi põhikool on läbilõige ühiskonnast. Seal on nagu tänaval, et kakerdab eluheidik ja kõnnib võib-olla minister. Sõltub muidugi tänavast. Samamoodi on põhikool läbilõige ühiskonnast, absoluutsest alumisest servast kuni absoluutse ülemise servani. Seal on igasuguseid inimesi, igasuguseid hoiakuid. Seal on väga andekad, terased noored esindatud, seal on esindatud ka need, kelle puhul on raske luua illusiooni, et tast võiks midagi saada. Nende kõigiga tuleb kuidagi töötada. Ja miks ma seda räägin? Räägin sellepärast, et hoiakuid on erinevaid. Kindlasti on võib-olla keegi, kes mõtleb niimoodi, aga see ei tule nagu jutuks.
Need õpilased, mingi neljas, viies, kuues klass, kes veel tunnis räägivad julgesti, nendel keerlevad niisugused asjad peas, ja vanemad õpilased ei ole tunnis väga jutukad enam, et tont teab, mis neil peas keerleb. See, mis õpilastel peas keerleb või mis neile kohale jõuab, on minu jaoks ka suur saladus. Vahel ma tunnen, et me ikkagi nagu kobame pimeduses – tulen klassi ette, räägin, õpetan, vaatan, mis nad teevad… Justkui nagu oleks, aga mis neile kohale jõuab, ma ei tea.
Pärast kontrolltöös või kirjandis ei selgu?
Ei, seal nad õpivad selle pähe, mis tarvis on, aga see ei peegelda sisulist aspekti, see peegeldab ikkagi vähe. Ma teen kontrolltöid üsna vähe või ei teegi, sest hinded saab ka teisiti ja haridust saab ka teisiti teha.
Aga ma mäletan, kui ma tegin neid, siis ma sain sealt sama juttu, mis ma olin tunnis rääkinud. See on täiesti hämmastav, et ma räägin, lasen õppida kontrolltööks ja sealt tuleb seesama jutt ja ma nägin, et sellel ei ole mõtet, et see on päheõppimise teema, aga ma tahaksin mingit sisulist arengut näha. Sisulist arengut on väga raske näha. Seda on muidugi väga raske ka kontrollida.
Sa oled kunagi öelnud ka näiteks Vikerraadio e-etteütluse kohta, et sa ei lase oma õpilastel seda teha ja sa ei poolda seda.
Mõte on hästi kokku võetud. Nagu need eksamid on tehtud põrumiseks, on ka need etteütlused tehtud põrumiseks, sest need on tulvil sõnu, lauseühendeid, konstruktsioone, mida tegelikult inimene päriselus eriti ei kasuta ja mille järgi ei saa inimese keeleoskust mõõta.
Keeleoskus on ikka midagi muud kui mingisugune põimlause veatult välja kirjutada. Keeleoskus on eneseväljendus, sõnavara, idiolekt kindlasti. E-etteütlus on meelelahutuslik asi ja ma soovitan seda mitte väga tõsiselt võtta.
Meie soovitame sama: mitte surmtõsiselt võtta. Kumb sinus siis praegu rohkem räägib, kirjandusõpetaja või eesti keele õpetaja? Kas saab seda üldse lahutada? Ühes on ju tegelikult keele norm olulisem, teises on mõte olulisem. Samas, kui norme ei ole, siis on ka mõtet edasi anda keerulisem.
Jaa, kui ma Facebookis näen, et mõni seal kirjutab suuri maailmatõdesid, kuidas kõik on lapik ja kuidas vaktsiinid teevad halba, aga ta kirjutab nii, et tühik on koma ees, mitte koma järel, siis ma mõtlen, kas ta üldse on kunagi lugenud mingit kirjutatud teksti.
Loomulikult on võimalik väga kergesti endast väga loll mulje jätta sellega, et sa lihtsalt teed imelikus kohas ühe komavea. Aga samas neid komasid ei saa jällegi ülehinnata.
Keeletunnis me ikkagi õpime tekstidest arusaamist ja eneseväljendamist ja see on ikka väga-väga palju midagi enamat kui lihtsalt see, kuidas põimlausesse koma panna või kuidas välteid määrata või mingisuguseid tunnuseid ja liiteid kuhugi otsa lükkida.
Keeleoskus on palju suurem ja palju võimsam, ja ma üritan ikkagi tundides ärgitada õpilasi tundma rõõmu omaenda keelekasutusest. Ise kirjanikuna ning kirjandust ja eneseväljendust hindava inimesena on mul mõnikord valus kuulda, kuidas eestlane, täiskasvanud inimene ütleb, et “ei, mina ei kirjuta, ma kardan vigu teha” või “mina ei oska eesti keelt” või “mina ei kirjuta, kirjuta sina”. Kust tuleb selline arvamus, et mina, sündinud eestlane, olen lugenud raamatuid, osalen ühiskonnas, kirjutan, ja järsku ma tunnen mingit survet, et ma pean mingisugustele normidele vastama? See on umbes sama, et ma ei hüppa pargis kolmikhüpet, kuna ma ei täida hooaja normi kuskil. Kust niisugune hirm tuleb? See hirm peaks ära kaduma, inimesed peaksid ikkagi ennast vabalt väljendama, rõõmuga, omaenda idiolektiga – tal on seal murdelisusi, tal on seal mingisuguseid isiklikke sõnu.
Iga inimese keel on väga erinev ja rikas ikkagi mingil määral. Peaks julgustama inimesi seda rohkem kasutama.
Ja kui eksid – paranda ära.
See eksimine on tegelikult ka natukene tobe. Kui mõne välismaalasega räägin ja tema ütleb näiteks “mul on püksid jalgas” ja siis ma hakkan parandama, ma tunnen ennast väga tobedana. So what? Mis siis, et ütles “püksid jalgas”? Ma sain ju aru, mis ta öelda tahab. See on laadivahelduslik sõna, sa pead ütlema “jalas”, see g kaob ära. Vaat, sain tarka panna!
Laadivaheldus on tõsiselt põnev teema, iseasi, kas sellest mingit praktilist kasu on. Eesti keele tunnis tunnen ma päris tihti, et ma räägin õpilastele asjadest, mida tegelikult ei ole elus otseselt vaja.
Kas lugemine, raamatu lugemine, palju lugemine annab selle tunnetuse, et sa võib-olla ei pea oskama peast kõiki 14 käänet ja mida kõike välja vuristada, aga sa alateadlikult paned kõik asjad paika?
Jaa, täpselt niimoodi. Erinevate tekstide lugemine ja mitte ainult lugemine, vaid ka kuulamine – see kõik arendab keeleoskust teadvustamata meetodil ja see on väga-väga kasulik. Sellepärast kirjanduse tund on tõesti lahutamatult seotud eesti keele tunniga.
Õpilased, kes loevad tekste ja raamatuid, neil tõesti on parem keelekasutus ja neil on käe sees ka see, kuhu see neetud koma käib. Nad tunnetavad selle ära, nad on näinud seda silmade ees ja nad õpivad selle möödaminnes ära ja oskavad seda kasutada. Tõesti, üks parimaid keele õppimise viise on lugeda ja olla muidu ka mingisuguse keelega seotud. Mina õppisin koolis vene keelt väga vaevaliselt. Ma just meenutasin üks päev, esimene, teine klass, me pidime piltide järgi jutustama, aga kui sõnu ei ole, mida sa jutustad seal? Oleks antud vene multikaid kasvõi: lihtne keel, lihtne tekst, sõnad jäävad ise külge. Keele sees olla, keelega kokku puutuda mitte ainult tekstides, vaid ka kõrvaga, silmaga, see kõik väga palju arendab. Õpid ilma õppimata.
Teie puhul leiab üles ka ühe lause: “Ma tahan, et üheksanda klassi lõpuks oleks olukord, kus õpilased on suutelised lugema Vikerkaare tasemel teadusartiklit.” Üheksandast klassist on jutt.
See on tegelikult mõeldav, tehtav. See muidugi ei saa puudutada kõiki. Nagu ma ütlesin, läbilõige ühiskonnast ikkagi vaatab klassist vastu, aga seal läbilõike hulgas on alati ka selliseid teraseid noori, kes loevadki selle artikli läbi ja saavad aru. See ei saa olla muidugi väga raske artikkel, väga filosoofiline, abstraktne artikkel, see peab ikkagi olema mingisugune konkreetsest ainesest rääkiv artikkel. Aga ma olen seda teinud ja see töötab. See kuulub sellesse valmistusse, mida ma teen eksamiks: mida rohkem eksam läheneb, seda rohkem ma annan keerulisi tekste. Ma annan mingisuguseid teadusartikleid närida, ma annan mingisuguseid väga keerulisi maailmakirjanduse tekste närida. Nad peavad intellektuaalselt pingutama, et mida seal on öeldud, ja päris paljud saavad tegelikult pihta. See on tegelikult üks niisugune pedagoogiline maksiim, mille mina õppisin oma saksa keele õpetajalt: “Nõuad palju, saad vähe; nõuad vähe, ei saa midagi – tuleb nõuda palju, et saada midagi.”
Teeme eksamid raskemaks?
Tegelikult eksameid ei ole mõtet raskemaks teha, sest nad on juba piisavalt rasked minu meelest.
Teeme eksamid lihtsamaks?
Võiks tegelikult teha grammatika osas, sest minu meelest grammatikaosa on üpriski noriv. Sõnad nagu atentaat ja besee – tegelikult me ei kasuta neid igapäevaselt, milleks kiusata õpilasi asjadega, mis on niivõrd teoreetilised. Aga kõik eksamid ongi natukene ringitegemisel. Ootan huviga, milline näeb eksam välja siis, kui see lõpuks ometi arvutisse kolib.
Juba sai öeldud, et noored, kes loevad raamatuid, neil on keel parem – vähemalt eesti keel. Kui me enne ütlesime, et väga palju noored on suutelised tegema inglise keele kuulsat testeksamit C1-le, C2-le, siis see tõenäoliselt näitab seda, et nad loevad väga palju inglise keeles, sest teistmoodi seda kõike ju ei omanda. Kui palju on häid tekste meie ümber?
Ma jään praegu mõtlema, kas see ikka tähendab seda, et nad loevad mingisuguseid keerulisi inglise tekste või ilukirjandust, või pigem õpivad ikka mingite materjalide järgi. Ma ei tea seda, ma ei ole ise inglise keele õppimise ja õpetamisega kokku puutunud. Koolis, kui meil oli keskkooli osa veel, ma ei märganud, et eriti kantaks kaasas mingeid ingliskeelseid keerulisi raamatuid. Mõnel olid.
Aga mis puudutab ingliskeelsete raamatute lugemist, siis mina olen öelnud, et minu nägemisulatusse ei tohi neid asetada ja mina ei aktsepteerinud nende lugemist enne 18-aastaseks saamist. See rikub ära oma emakeele tunnetuse.
Ma olen kokku küll puutunud mõne õpilasega, kes ütleb, et inglise keeles on valik suurem. Noh, on. “Inglise keeles ma saan kõigest aru” – vaat see on juba küsitav, sest olgem ausad, armas õpilane, sa ju loed noortekaid, seal ongi lihtne inglise keel. Võta Edgar Allan Poe novellid, hakka lugema, palun, originaalis. Ma tahaks näha seda rõõmuhõiset pärast, kui sa aru saad.
Ingliskeelsete raamatute lugemine minu vaatevinklist segab emakeele omandamist. Midagi ei ole teha, me oleme selle emakeele varju külge sündinud ja eesti keel, nagu ta meil on, me peame ikkagi seda oskust lihvima ja täiendama ja harima seda põldu. Seda saab teha mingisuguses eas ja eriti efektiivselt läbi lugemise.
Kas sa oskad inglise keelt?
Loomulikult, mõnevõrra. Kui sa nüüd palud midagi tarka öelda, siis ma olen praegu eesti keele hoos ja selleks, et inglise keel suhu tuleks, ma peaks natukene minema teise keeleruumi. Näiteks Soomes ma märkasin, et soome keel tuleb mulle suhu alles siis, kui ma olen kaks-kolm päeva Soomes olnud. Võib-olla see on minu enda natuuri küsimus, et ma ei suuda väga kiiresti ümber lülitada teisele keelele suulises vestluses.
Aga ma ei saa ka öelda, et koolis oleks pedagoogika olnud õige. Me õppisime ikkagi väga kunstlikke sõnu, väga kunstlikke lauseid, üpris vähe õppisime lihtsas keeles kõnelemist igapäevastest asjadest, mis minu meelest peaks olema keeleoskuse omandamise kese. Sa räägid lihtsatest asjadest igapäevases keeles, mitte ei õpi Goethe ja Oxfordi sõnaraamatutega seda keelt.
Aga õppisin saksa keelt ja üheksandas klassis mind saadeti olümpiaadile. Ma olin juhuslikult kooli üks parimaid saksa keele rääkijaid oma vanuseastmes. Kui ma oleks osanud saksa keelt, oleks jube tore olnud, aga ma ei osanud tegelikult, ma õppisin kõik pähe. Ja see olümpiaad läks suhteliselt metsa ja sinna ta jäi. Tagantjärele olen ikkagi ennast natukene parandanud ja vanusega on juurde tulnud see tööriistakast, kuidas keeli omandada ja õppida. Ma ju tõlgin praegu saksa keelest tegelikult vanu luuletusi. Sõnaraamat on muidugi kõrval, aga ma ei pea igat sõnakest vaatama sõnaraamatust. Samamoodi ladina keeles – sõnaraamat on kõrval. Nii et vanusega tuleb oskus õppida, õppimine ei lõpe ära kooli lõpuga.
Kui palju tuleb kasuks osata mitmeid võõrkeeli ja kui palju tuleb kahjuks osata võõrkeeli, sest äsja kõlas ka see, et liigne ja liigvarajane kokkupuude võõrkeelega võib segada emakeele omandamist?
Võib-olla see on minu enda natuuri küsimus, sest kui ma olen eesti keeleruumis, siis ma lülitan kõik teised keeled täielikult välja ja ma olen täiesti oma keelemaailmas. Ma tõesti tunnen, et ma oskan eesti keelt hästi, ma oskan eesti keelt küllaldaselt, ma suudan tõlkides minna väga-väga kõrgete registriteni, luua ütlemisvõimalusi. See on väga nauditav tunne just luule tõlkimisel, kus sul on hästi vähe ruumi värsis seda sõna paigutada ja siis sa otsid seda sõna ja paigutad teda sinna, vaatad silpide ja rõhkude arvu, vaatad, kas see on poeetiline ja kas see on täpne. Luuletõlkijad on kindlasti inimesed, kes oskavad oma keelt võib-olla kõige kõrgemal tasemel. See on vaimustav, vapustav tunne.
Ehk on siis noorte inimeste puhul – ja mitte ainult nende puhul – see võõrkeelsete sõnade sissepõimimine tegelikult poos ja oma keele mittevaldamine?
See on ikkagi jälle mingisugune asi seal tööriistakastis. Tõmbad sahtli lahti, sul on noad, kahvlid, mingisugused asjad. Üks võõrkeelne fraas, see on lihtsalt mingisugune väljendusvahend, see on täiesti sobiv korraks kasutada. Mitte et iga hinna eest nüüd võõrkeelsust vältida, aga noored, keda ma olen kohanud küll rongis või bussis, nagu mängivad niimoodi, et kõik, mida nad räägivad, on inglise keeles ja hästi sellistesse konkreetsetesse fraasidesse lükitud. Siis ma mõtlen küll, et mis see neile annab. Mis see nagu on, mis nad mõtlevad? Kas neil on mingisugune mõnus tunne või nad tunnevad mängimisrõõmu sellest. Aga noorte suust liigne võõrkeel kaob ära siis, kui nad väljuvad oma kitsast endavanuste inimeste grupist ja näiteks sisenevad tööturule. Vaat siis see üleliigne inglise keele praht kukub välja nende jutust, nad peavad ümber lülituma üldkeelele. Ma ei muretseks selle inglise keele loba pärast. See kaob ära. Ega nad koduski räägi tegelikult. Nad saadavad oma sõbra minema, tulevad trepist üles ja räägivad sinuga normaalses keeles.
Kui palju sinu hinnangul on Eestis täna sellist teksti, mis läheb noortele korda? Siin ei ole küsimus selles, kas see tekst on trükitud ekraanile, paberile, savitahvlile või tahvelarvutisse.
Kummalisel moel kevadel ma andsin lugeda näiteks Raimond Kaugveri romaanist “Meie pole süüdi” esimese peatüki. See on raamat, millest on tehtud film “Õnnelind flamingo” – paar noort meest tapavad ära ühe vana mehe. Ma panin tähele: nad lugesid seda haudvaikuses ja suurima huviga. Kaugver kirjeldab seal romaanis väga hästi inimeste tundeid, mõtteid. Minategelane on selle poisi isa. Võib-olla selle saladus oli see, et lihtsas, selges, nauditavas keeles oli räägitud päris inimeste tunnetest, mõtetest. Seda ma küll huviga vaatasin – terve klass loeb.
Et küsimus ei ole selles, kas leida sobiv lühijutt, novell, romaan…
Ei, ei, sellist ühte võluvitsa kõige vastu, et nüüd kõik loeme Potterit ja armastame seda, see on võimatu. Selle peale ei tasu loota. See on ikkagi niimoodi, et ühele meeldib üks, teisele teine, ja siis tuleb loota, et sa kuidagi ikka jagad seda materjali nii, et kõik saavad midagi. Totukene, kes huvi ei tunne – no jumal temaga siis. Aga ülejäänud saavad midagi. Ühele ei meeldi üks raamat, teisele ei meeldi teine, aga ta peab ikkagi selle läbi lugema, sest tekst on tekst ja me puutume kokku erinevate tekstidega.
“Tõde ja õigus” on siis relevantne veel?
Esimene köide eeldab lugedes nii suurt elutarkust, et seda ei tohiks anda alla 18-aastastele. Minu meelest koolis, isegi keskkoolis ei saa anda noortele lugemiseks “Tõe ja õiguse” esimest köidet, me ei saa anda Dostojevskit, ei saa anda Kafkat. Need on liiga keerulised, need eeldavad elukogemust. Ka “Isa Goriot'”, näiteks. Ma mäletan, kuidas ma lugesin 11. klassis mingisugust Balzaci ja see ei meeldinud mulle üldse, sest ma ei saanud midagi aru. Aga ma lugesin seda viis aastat tagasi ja ma nautisin igat sõna, sest ma tundsin füüsilist ja vaimset mõnu sellest, kuidas Balzac kirjeldab inimesi ja ühiskonda – kui nauditavalt, kui hästi! Ja võrdleks nüüd kahte lugemiskogemust.
Minu meelest on võimsaid tüvitekste ja raamatuid, mida me peame teadma, hindama ja armastama, aga mida me ei saa pulgaga sisse toppida inimesele, kellel ei ole elukogemust.
Küll aga “Tõe ja õiguse” teine osa, Indrek Mauruse koolis. See pani ikka üheksandas klassis päris mitmel kohe kõrvad liikuma. Nad suutsid ennast samastada Indrekuga. Indrek on nende vanune ja kogu aeg on see kontrollpunkt neil olemas, et Indrek on nende vanune, vaadake, mis teeb, vaadake, mis mõtleb. Seal ei ole nii palju sellist külaühiskonna ängi. Tänapäeva noor ei saa enam väga pihta sellele 19. sajandi külaühiskonna heitlusele, aga seal on linn, seal on kool, need on tänapäeva noorele ikkagi väga arusaadavad maailmad. Kõik need mõtisklused, kas jumal on olemas ja kõik need õpetajate kirjeldused – jah, teine osa on ikkagi koolis kasutatav, isegi üheksandas juba.
Aga kolmas osa on täiesti lootusetu, ja neljas osa… Üks õpilane, kes luges läbi teise osa, küsis, et mis nüüd siis võiks veel. Ma ütlesin, et ära kolmandat loe, loe neljas. Ta luges läbi neljanda ja ütles, et väga meeldis, ja siis ma nägin ta käes juba “Elu ja armastust”. Nii et on selliseid üheksandikke olemas, on selliseid õpilasi olemas, kes loovad läbi “Elu ja armastuse” vabatahtlikult.
Kuidas Jaak Urmet balansseerib nii-öelda kohustusliku kirjanduse ja kirjanduslike soovituste vahel? Kuskil peab ju need tüvitekstid ära lugema.
No kas peab? Saab ju ka lihtsalt mainida. Ma kirjanduse tunnis muidugi räägin Tammsaare “Tõest ja õigusest”, aga neid saab ju mainida, saab ju öelda, et näete, nad on olemas, nad räägivad umbes sellest. Kui teie enda lapsed on juba nii suured nagu teie praegu, siis teil on võib-olla nii palju elukogemust, et te saate aru, millest see või teine kirjanik päriselt räägib, te suudate seda ise huviga lugeda. Praegu need probleemid teile on võõrad, ja ma arvan, et sellest on ikkagi rohkem kasu kui sellest tüvitekstide pulgaga raiumisest. Ma mäletan oma kooliajast neid oigeid, kes pidid Kafkat lugema. “Protsess” on niivõrd müstiline ja võimas tekst – sellest ei saagi ükski alaealine iialgi aru. Milleks siis piinata?
Ehk Eestis täna on ka, mida noortele inimestele soovitada, et nad saaksid mingi lugemuselamuse.
Muidugi on! Näiteks praegu lendas pähe Olavi Ruitlase raamatud, näiteks “Vee peal” – see on võrratu lektüür seitsmendale klassile. Suurematele muidugi Olavi Ruitlase “Kroonu”. Olavi Ruitlase “Naine” on muidugi puhas kuld, aga siis peab arvestama, et sa pead selle küsiva pilgu pärast välja kandma. Kivirähk oma teostega – kindlasti arusaadav ja mõistetav. “Rehepapp”. Need on mõistetavad üheksandas klassis ja tegelikult kaheksandas juba osaliselt.
Tegelikult noor peab lugema noortekaid ka. Noortekas on vajalik, sest noor inimene puutub esmakordselt kokku oma tunnete ja mõtetega. Noortekas on ühelt poolt kirjanduslik ja teiselt poolt ta on emotsioonide õpik. Noor inimene saab aru, et need tunded ja mõtted, mis teda painavad, need on universaalsed, need on kõigil teistel ka. Läks tüdruk minema – no kurb on. See on kõigil nii olnud, see käibki nii, see on elu osa. Sa pead seda lugema ja aru saama ja ta saab oma eluga võib-olla paremini hakkama. Tegelikult peab noorte maailmas ikkagi olema väga palju noortekaid ja laste maailmas lastekaid.
Kas meie tõlkekirjandus on piisavalt koššer Jaak Urmeti jaoks?
Tõlkijaid on palju ja nad teevad tublit tööd. Kui lapsevanemad või kooliõpetajad kuulevad praegu ja mõtlevad, mida siis anda lugeda, siis üks koht, kust küsida, on lastekirjanduse keskus. Seal on väga toredad ja abivalmis inimesed, kes on väga palju lugenud ja nad annavad alati head nõu – ma olen neilt ise ka nõu saanud, mida anda lugeda, ja nad ikka soovitavad midagi.
Tõlkekirjandust ilmub väga palju ja nad hoiavad seal tõesti pilku peal ja oskavad soovitada, mida tõlgitakse. Mõni kirjastaja on küll öelnud, et noor loeb juba ainult inglise keeles, tõlke polegi vaja. Tegelikult on vaja küll! Ma ei usu nüüd ka, et iga noor on suuteline lugema inglise keeles. Ma ei usu seda. See on ikkagi mingisugune osa noortest, kes seda võib-olla teeb. Tegelikult on neid noortekaid väga vaja, ja neid on ka: armastus, surm, katkised pered, kõik selline asi. Millest muidugi tuleb järgmine probleem: raske on leida noortekat, kus noortel lihtsalt oleks tore elu.
Teater noortele – siis on ikka mingid narkarid ja lõhkised pered ja vägivald, keegi kägistab ja vägistab ja tapab. Noored on ise juba hakanud küsima, et me oleme noored, aga meie elus ei ole otseselt midagi sellist, et tahaks midagi lihtsalt noortele, ilma mingisuguse tapmise-vägivallata. Kas saaks palun? Teatrimaailmas vist esialgu ei saa.
Tegemise mõttes väga raske on teha huumorit. Hea nali, hea huumor, see on kuldaväärt, seda on raske teha, olgu ta raamatus või filmis. Kui seda on ja kui see kellelgi välja tuleb, see on väga väärtuslik. See aitab elada, teeb tuju heaks, täidab õhtu ära ja samas tal on ka väga tihti intellektuaalne mõõde. See on suur nauding – üks hea nali, hea huumor! Mul on eraldi riiul kodus, kus ma hoian puhast huumorikulda.
Kui pikk see on?
Ei ole väga pikk. Seal on näiteks “Kolm meest paadis”. Ma loen seda aeg-ajalt. Siis on seal Kivirähki ja Juure “Wremja” köited ja siis on seal mõned Toomas Kalli raamatud. Midagi ikka on, aga sinna sigineb väga visalt. Huumor on suur kunst ja see on väga vajalik kunst, see on tõeline valuuta.
Mis on saanud kirjanik Wimbergist?
Muudkui kirjutab! Mul ilmus just romaan – ma kirjutasin oma vanaisade küla materjalist tõukudes loo, vormistasin temast romaani ja see ilmus. Pealkiri on tal “Üks kord”. Ta on veel poes müügil. Ma palju ei trükkinud, sest raamatute trükkimisega on nii, et hoiad pärast kodus voodi all.
Luuletaja Wimberg?
Oi, kogu aeg luuletab! Just mingi viis päeva tagasi ma olin maal, ma tundsin, et ma pean, ma pean, ma pean. Võtsin paberi, istusin verandal, tundsin, et, pagan, siin ei lähe, siin ei lähe! Läksin terrassile ja tundsin, jaa, jaa, siin! Siis ma istusin ja luuletasin. Ma luuletasin luuletuse augustilõpu õhtu vaikusest.
Võõrkeeles on proovinud Wimberg luua?
Ei ole, ma kirjutasin kunagi saksakeelse luuletuse. See on ka kõik, mida ma olen saksa keeles kirjutanud.
Tohib tõlget paluda?
“Kuradid nagu mereröövlid küpsetavad mind ja keeravad vardas ringi. Ja juba nii pagana kaua.”
Kas eesti keele või eesti kirjanduse koolitund peab olema lõbus ja põnev või hariv ja kasulik?
Ei, mingit lõbu ei ole! Täna ka üks ütles, et teeme midagi lõbusat, ma ütlesin, et tulid valesse kohta, mingit lõbu ei hakka olema siin, lõbu jääb kuskile mujale. Mis on oluline: kord, töö, see, et keegi ei sandistuks füüsiliselt ega vaimselt. Ikkagi jällegi töö, ja siin ei ole midagi lõbusat. See, kui midagi on lõbus korraks, see on lihtsalt juhus.
Lastele koolitunnis ma ei saa mingisugust koomikat teha. Kui ma hakkan seal tola mängima, siis läheb kohe kaoseks. Ses mõttes õpetaja Urmeti tunnis on kord ja töö.
Aga räägitakse, et peab olema interaktiivne, peab kaasama?
Ei pea. Eks muidugi, õpetajatel on erinevad käekirjad, sõltub natukene ainest võib-olla. On ju kindlasti õpetajad, kes teevad kõike teistmoodi.
Kuna ka minu õpilased on ju lõpetanud 12. klassi ja 9. klassi ja ikkagi suht heade tulemustega, siis ma võin öelda, et minu pedagoogika toimib. Et teen, mis ma teen, aga tulemused on olemas. Mõnel on nad paremad, mõnel natukene kesisemad, aga töö saab ikkagi tehtud ja õpilased saavad koolides edasi.
Väga tihti hindavad õpilased tõesti ise ka seda, et klassis on vaikus, et nad saavad süveneda. Ma olen tähele pannud, et mingil põhjusel nad hindavad seda. Päris tihti, kui keegi kuskil segab, siis nad vaatavad teda ise niimoodi, et mis sa segad, ma praegu loen, ma tahan praegu selle töö ära teha, mis sa segad! Vaikus ja töö ja kord, see on väga oluline. Kui kuskil õpetaja jutus on sellist stand-up’i elementi, see tuleb sinna, sest minu jaoks peab ka töö huvitav olema. Ma ei saa tuima panna kuus tundi järjest, mingisuguse robotihäälega rääkida ühte ja sama juttu. Ma ei saa. Ma pean seda enda jaoks ka huvitavaks tegema. Siis on võib-olla õpilastel ka mõnikord lõbusam vaadata, et õpetaja vehib käega. Õpetaja muidugi vehib käega, kui ta peab rääkima, ma ei tea, Visnapuust. Siis õpetaja ikka vehib käega.
Minu üks lemmik on muidugi tõlgendada õpilastega Juhan Liivi “Rändajat”. Oi, see saab läbi analüüsitud väga põhjalikult ja ma loodan, et nad mäletavad elu lõpuni Juhan Liivi “Rändajat”.
Pärast neid eesti keele tunde, kui noored on ära läinud, on siis tulnud keegi ja öelnud, et jah, tänu sellele vähemalt ma olen elus paremini hakkama saanud?
Vist ei ole niimoodi öeldud sellises sõnastuses ja seda oleks ka palju tahta, sest kas noor inimene üldse oskab midagi panna sellistesse sõnadesse. Aga minu jaoks võib-olla sedasama tähendab see, kui juba lõpetanud õpilased tulevad vahel vaatama. Ja kui sa kooli pealt kuuled, et käisid vaatamas ja vaatasid ainult kahte õpetajat – klassijuhatajat ja mind. Igal õpetajal ilmselt on sellised lood, aga siis nagu nokitsed välja selle teadmise, et järelikult midagi õnnestus kohale viia ja inimene ise mõistab, hindab ja väärtustab seda ja tema jaoks on oluline tulla nüüd vaatama seda toimumispaika. Vot see on küll hästi-hästi tore ja armas olnud, kui niimoodi vaatama tullakse.
Kui eestlased peavad ütlema kellegi kohta, et ta on eestlane või ta ei ole eestlane, siis see käib pigem minu hinnangul üle selle, kas ta eesti keelt oskab või oskab. Ma ei anna praegu hinnangut, kui hästi peab oskama, et öelda, jah, ta on meie.
Kui ma näen Facebookis, kuidas seal mõned kõige õigemad eestlased kirjutavad nii vigaselt ja halvasti, ise väga õiged eestlased… Kui sa keelt räägid või kirjutad, ei peagi kohe kramplikult kinni pidama mingitest reeglitest. Ma just hakkasin vaatama vanu “Võsareporteri” osasid ja see on hämmastav ikka, mis inimesed meie ümber on. Elavad kuskil külas mingisuguses saras, kögisevad ja rögisevad, ja keegi ei pane neile pahaks, et nad seal kögisevad ja rögisevad. Keegi ei näita näpuga, et need pole eestlased. Ei, ma arvan, et see ei käi keele alusel.
Funktsionaalsus, ilmekus, stiil – seda on Jaak Urmet öelnud, et need on need, mida kõige rohkem tuleb keeles hinnata.
Funktsionaalsus: kas minu tekst täidab minu eesmärgi? Ilmekus on muidugi puhtalt keele mõnu osa. See kujuneb välja. Tingimata ei pea pingutama selle nimel, aga see on seotud idiolektiga, see on seotud sellega, et igal inimesel on oma erinev keel, oma erinev murdetaust – kohati väga olulised asjad. Funktsionaalsus on kindlasti väga oluline, mitte ilu, et mingi müstiline jutt, et sõidad tasa üle silla, seal mingisugune hõbemedal kuskil – see on muinasjutt, eks ole. Keel võib olla kasvõi viimanegi krooksumine ja kräksumine, aga sellest krooksumisest ja kräksumisest – see peab täitma kõik ühiskonnastandardid: kodus, koolis, tänaval, ühiskonnas, ajakirjanduses kuni teaduskeeleni välja. Kui ta seda teeb, siis võib tal olla kasvõi mingisugune korin ja mürin, aga ta toimib, ta on efektiivne.
Eesti keelel on lootust?
Kui nüüd vaadata teaduskeele käekäiku, siis sealt otsast natukene ikkagi laguneb. Teadusasutustes on vist ikkagi mingi petlik ettekujutus, et keegi neid oopusi loeb, kui nad inglise keeles ära trükitakse. Ma ei usu seda, et keegi neid doktoritööde hunnikuid nii väga loeb välismaal sellepärast, et nad on inglise keeles tehtud. Seda on ikka meile vaja. Aga see on teine teema, teised inimesed, kellelt seda küsida.
Kes siis kannab keelt ja kes kannab seda, et see edasi läheks?
Ajaloo kandev jõud on rahvamassid.
Et mida rohkem Jaak Urmet eesti keele ja kirjanduse õpetajana suudab õpilasi õpetada, seda rohkem on neid, kes siis kannavad?
Ma kultuurikaitsjat nüüd üritan mitte mängida, sest töö noortega hoiab vaimselt vormis ka. Esiteks ei saa ennast kunagi lõdvaks lasta. Ainult siis, kui sa klassist väljud, keerad ukse lukku, siis sa saad tugitoolis ennast lõdvaks lasta. Igas mõttes sa pead olema kogu aeg valmis, kogu aeg valvel, et keegi reageerib, keegi ütleb. Sa pead olema kogu aeg valmis ja samas sa oled nende uute põlvkondadega kuidagi lähikontaktis. Sa kuuled, millest nad räägivad, sa näed nende telefonidesse, mida nad vaatavad. See on mõnes mõttes huvitav ja kindlasti vaimselt toonuses hoidev: jälgida uut põlvkonda tegutsemas.
Kui Jaak Urmet jälgib kõrvalt tegutsemas ministeeriume, poliitikuid, Toompea rahvast, kes seal askeldavad – see 101 –, näed sa, et nad siiralt elavad kaasa ja aitavad kaasa sellele, et õpetaja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja töö oleks hästi tehtud?
Sõitsin just Tikupoisist läbi üks päev, seal oli kuulutus: “Tule meile tööle, saad kaks tonni puhtalt kätte!” Õpetaja saab kaks tonni puhtalt kätte siis, kui ta rabab ikka päris suure koormusega. Tikupoissi sa jalutad sisse, pesed koonu puhtaks ja oled valmis, aga õpetajaks sa pead õppima. Nii et mõnes mõttes, kui sa seda kahte tonni puhtalt kätte tahad saada, siis lihtsam on sisse jalutada Tikupoissi. Aga see palga üle norimine – ega mul on muud rauad ka tules ja mind see väga võib-olla ei näksi.
Kindlasti mul on ka sellised kaitsmed endal peale, et ma ei töötaks ennast lõhki, katki. Õpetaja tööpäev on kindlalt seaduses kirjas, ma üritan järgida, et ma paneksin pastaka ikkagi ära õigel hetkel, koju kaasa ei tassi vihikuid, lolliks ennast ei rabele. Siis võib-olla polegi sellest nii hullu, et Tikupoisis sama raha teenitakse võib-olla vähema vaevaga. Las see raha olla, jumal temaga!
Aga jah, sa küsisid, mis need poliitikud seal teevad. Ega ma neid eriti ei vaata. Neid on nii palju ja kui sa poliitikuna saad nii kõrgele, et sa oled riigikogus ja Toompeal, sa oled muutunud mingisuguseks elukutseliseks poliitikategijaks. Nad on kõik ühesugused, nad räägivad ühtemoodi. Kõik on ühtmoodi, kannavad samu pintsakuid, samu lipse, kõik on jäigad, kõik põgenevad ajakirjanike eest või kui nad kätte saadakse, ajavad sama ümmargust juttu.
Mulle ühtede valimiste ajal öeldi, et Lasnamäe silla külge oleks vaja ühte Eesti nime ka, ja siis öeldi, et noh, Jaak Urmet. Igasuguseid lubadusi oli, et soojale kohale saada, aga ma ütlesin, et ei, ei, ei. Kõik teavad ju, et ma ei hakka kuskil linnavolikogus istuma. Piinlik oleks ka, kõik sõidavad mööda, vaatavad – kurat, Laagna silla küljes minu plakat, minu nimi. Kõik ju saavad aru, et ma teen seal mingisugust valskust. See asi jäi ära.
Poliitikaga on see asi ka, et sa pead ikkagi rääkima seda, mida erakonna boss räägib. Ma olen natukene liiga isekas, enesekeskne, natukene liiga otsekohene, ma tahan teha seda, mida minu südametunnistus käsib. Sellist parteimeeskonnamängijat, sellist meeskonnasõdurit minus kindlasti ei ole.
Kui palju ja kuidas on kokku puutunud Jaak Urmet niinimetatud tehisintellektiga?
Eks ma olen ise ka temaga mänginud ja need tasuta versioonid, mis on netis, nendega muidugi maailma uuele teele ei pööra. Ma ütleksin, et need ikka ei kõlba mitte kuskile.
Aga õpilased?
Kasutavad küll, muidugi, aga ma olen neile korduvalt öelnud, et ma tahan, et nad ei teeks seda, sest tasuta AI-versioonidest saab väga segast juttu. Sealt võib saada õige jutu, sealt võib saada jama jutu, ja see AI ei ütle ju, et ma nüüd lihtsalt luuletan.
Minu niisugune väike kohustus lisaks muule on küll kindlasti sellist faktikriitilist inimest kasvatada, kes suudaks ise infot otsida. Mingis mõttes on natuke see tunne ka, et õpilased on ise ka aru saanud, et tegelikult, kui nad teevad oma tööd AI-ga, vähemalt kirjanduses ja eesti keeles, humanitaarainetes, siis õpetaja saab tegelikult kohe aru. Minul on kindlasti see pädevus ammu juba olemas, et teksti pealt on kohe näha, kas see on ise kirjutatud või selle on teinud masin. Sest kui sa oma õpilast tunnist ikkagi tead, näed teda tunnis, tead, mida ta kirjutab, milleks ta on suuteline, siis sa tuvastad üpriski kiiresti, kas jutu on teinud tema või masin. Ja kui on teinud masin, siis on hinne üks.
Oled sa suutnud panna oma õpilased uskuma, et ei ole asja, mida ei saa kirjeldada, väljendada või edasi anda eesti keelega?
Ma ei tea, aga ma kannan küll seda sõnumit, et kui universumi lõpmatus ja mina-teadvuse olemasolu välja jätta või surmajärgne kogemus, mida ei saa kirjeldada sõnadega, et siis kõike muud ikkagi saab kirjeldada sõnadega, peab saama. Ka tundeid, ka mõtteid, ka tunnete pooltoone, kirjeldada midagi, kõige keerulisemaid objekte, asju… Kõike on võimalik kirjeldada, lihtsalt tuleb leida aeg nende sõnade välja mõtlemiseks ja meelde tuletamiseks, kasvõi loomiseks. Luuletõlkija peab alati mõtlema ka, et äkki see sõna tuleks nüüd siin luua. See on muidugi viimne äärmus, sest kui sa midagi lood, siis sa pead ju teisele seletama, mis see on, kui ta tekstist välja ei tule. Aga sa pead olema valmis, et luua see sõna.
Nii et see sõnum võiks olla küll kõigile, et kõigest on võimalik rääkida ja kõike on võimalik kirjeldada, tuleb need õiged sõnad leida lihtsalt.
Tuleb mõelda oma peaga.
Jaa, oma peaga. Selle tehisharuga on nii, et mõnes mõttes võib-olla ta paneb mingi ukse kinni, aga teeb teise ukse lahti, sest ma kujutan ette, et kui tekib mass, kes sõltub AI-st, eriti sellest tasuta AI prügitekstist, siis tekib vajadus ühiskonnas inimeste järele, kes suudavad päriselt ise infot otsida. Ja see on jälle minu tööpõld. Võib-olla 20 aasta pärast ma ei ole mitte õpetaja või kirjanik, vaid näiteks raha eest otsin inimestele Google’ist infot.
Sest sa oskad küsida?
Jah, sest ma oskan otsida ise Google’ist infot. See võib olla 20 aasta pärast suur oskus. Nii et paneb ühe ukse kinni, teeb teise lahti. Tont seda teab, mis saab.
Sa ei ole selle jutuajamise jooksul jätnud muljet, et sa oled äärmiselt mures noorte pärast, sest osa noori, keda sa oled õpetanud, on juba tänaseks kas ülikoolis, tööl, pere loonud, osa on uued, sellel õppeaastal tulid sul jälle uued. Sa ei ole mures kooli pärast, sa ei ole mures eesti keele pärast – sellist nooti nagu ei jää.
Võimalik, et ma vaatan kõike nii enesekeskselt, et noorte pärast ma väga ei muretse. Nad on, nagu on. Mõned on küll sellised, keda tuleb hoida eemale, et nad ei satuks halvale teele, aga kas see peab just minu probleem olema? Kooli pärast? Ma ei tea. Lõppude lõpuks, mille pärast on vaja muretseda? Muretseda on vaja sellepärast, kas oma elamise aega kasutad kasulikult, sellepärast on vaja muretseda, või kas sinu ja lähedaste tervis on korras, kas meil on hea. Niisuguste asjade pärast on vaja muretseda. Rahu, ühiskonna hea käekäik – niisugused asjad.
Eesti keel?
Eesti keelega on minu meelest ikkagi üpriski hästi, sest ta täidab ju ühiskonnas kõik need registrid peaaegu ära ja inimesed räägivad. Kõik saab temaga tehtud-aetud. Võib-olla Narvas mitte, aga seal on ka väga vähe eestlasi, kellega eesti keelt rääkida, olgem ausad.
Et veel aastateks õpetaja?
Ma ei tea, ma ei ole küll mõelnud, et ma peaks olema nüüd järgmised 20 või 30 aastat õpetaja. Ma tahaks ikka erinevaid asju elus teha – mingisuguseid erinevaid põnevaid, huvitavaid asju. Kosmoserändur muidugi ei tule kõne alla, seda ma tahaks teha. Ma vahel vaatan küll CV-Online’ist, mis seal tahetakse, aga kuna ma koolist ära ei tule, siis see peaks olema selline distantsilt tehtav töö ja ja siis on valik jälle väiksem.
