Vene president plaanib Balti riikides midagi hullu, edastab Varssavis toimuvalt NATO konverentsilt Briti sõjaline analüütik Bob Sheely.

Ta kirjutas väljaandes Daily Mail:

siinsed sõjaväelased ning julgeoleku- ja poliitikaeksperdid on selgelt väljendanud oma hirmu, et Vladimir Putin – kes Lääne luure andmetel kaotab Ukrainas iga kuu rohkem sõdureid kui ta suudab värvata – kaalub tõsiselt mingi hullumeelse sammu astumist.

„Küsimus pole mitte kas, vaid millal,” väljendus õhtul üks kõrge Balti julgeolekuametnik. Lühidalt öeldes tuntakse muret, et Putin valmistub korraldama otsest provokatsiooni mõne NATO riigi, kõige tõenäolisemalt mõne Balti riigi – Eesti, Läti või Leedu – vastu.

Kõige kõhedusttekitavam teooria ei ole – jumal tänatud – otsene sissetung, mis vallandaks kolmanda maailmasõja. Selle asemel on kõne all nn valelipu operatsioon, mille käigus Venemaa tapaks salaja omaenda kodanikke – nii šokeerivalt kui see ka ei kõlaks –, et luua ettekääne tegutsemiseks NATO vastu.

Näiteks võidakse saata „Ukraina” droonid ründama tsiviilobjekte Venemaa eksklaavis Kaliningradis, mis asub Läänemere ääres Leedu ja Poola vahel. Putin võib väita, et rünnaku korraldasid Ukraina väed ühest neist kahest NATO riigist – see annaks talle omakorda ajendi rünnata seal väidetavalt varjuvaid Ukraina vägesid.

Rünnaku sihtmärk ise poleks oluline: see võiks olla tühi hoone või mõned telgid NATO baasi lähedal.

Ükski sõdur ega tsiviilisik ei peaks seejuures viga saama. Küll aga räägitaks Venemaa rahvale, et nende väed on edukalt rünnanud Ukraina üksust ja et NATO-le on saadetud „hoiatus”.

Nii oleksid Venemaa sõjalised tegevused Läänes ja Lääne vastu esimest korda normaliseeritud.

Lugejatele, kes arvavad, et oma rahva tapmine on Putini jaoks välistatud, tuleb tõdeda kohutavat fakti: ta on seda peaaegu kindlasti varem teinud. 1999. aastal andis ta tõenäoliselt käsu paigutada pommid nelja elumajja kolmes Venemaa linnas – see oli jõhker kuritegu, milles hukkus üle 300 inimese.

Nii nagu Hitler More lasi 1933. aastal põlema süüdata Riigipäevahoone, süüdistades selles „kommunistlikku vandenõud” ja kasutades seda ettekäändena Saksamaal absoluutse võimu haaramiseks, sillutasid elumajade pommitamised Putinile teed, et saada kõikvõimsaks tsaariks, alustada teist Tšetšeenia sõda, tsenseerida siseriiklikku meediat, varastada poliitiliste rivaalide vara ja saata oma vaenlased vanglasse.

Kuid isegi kui Putin ei läheks nii kaugele, et korraldada nn valelipu operatsioon, võiks ta proovida midagi muud. Ta võiks näiteks väita, et Kaliningradis valitseb „humanitaarkriis”, ning mõelda välja loo sealsete venelaste näljahädast, tekitades neile samal ajal raskusi, blokeerides salaja eksklaavi suunduvaid tarneid.

Tema väitel saaks seda olukorda lahendada vaid suurte Vene väeüksuste appi saatmisega. Ta võiks anda neile käsu marssida Kaliningradi Venemaa kontrolli all olevast Valgevenest.

Kuna aga Valgevenel ja Kaliningradil puudub maismaapiir, peaksid väed läbima Leedu territooriumi, kasutades selleks umbes 40 kilomeetri laiust Suwalki koridori – lühimat teed Valgevene ja Kaliningradi vahel, mis kulgeb läbi Leedu ja Poola.

Nii tegutseksid Vene väed taas esimest korda otseselt NATO territooriumil.

Muide, käesoleva 2026. aasta alguses mängisid Saksamaa relvajõud just seda teist stsenaariumi läbi. Simulatsioonis keeldus Ameerika avalikult sekkumast ja Saksamaa ei võtnud midagi ette, samas kui Poola mobiliseeris küll väed, kuid ei saatnud neid üle piiri.

Milline oli selle sõjamängu järeldus? Putinil õnnestus hävitada NATO kriitilise tähtsusega 5. artikli „kollektiivkaitse” põhimõte, seades ohtu Ida-Euroopa riigid ja saavutades üliolulise võidu.

Lõpuks on olemas ka kolmas võimalus: ulatuslik mittesõjaline „hübriidrünnak”, milles kasutatakse Venemaa hästi lihvitud küber- ja sabotaaživõimekust. See võib hõlmata näiteks sihipäraseid tapmisi palgatud vahendajate kaudu või rünnakuid lääneriikide elektrijaamade, veepuhastusjaamade, merekaablite, haiglate või muu kriitilise tähtsusega taristu vastu. Eesmärk oleks ühiskonna halvamine ning lõhede ja rahutuste külvamine.

Eelmisel aastal häkkisid Kremli digitaalsed kurjategijad sisse Jaguar Land Roveri arvutisüsteemidesse. Rünnaku tõttu seiskus ettevõtte töö viieks nädalaks, see mõjutas 5000 teist ettevõtet ja läks Briti majandusele maksma 1,9 miljardit naelsterlingit (ligi 2 miljardit eurot). Kujutage nüüd ette, kui midagi sellist juhtuks Briti riikliku tervishoiuteenistuse (NHS), panganduse ja pensionisüsteemi või toidukaupade jaemüügiga – ja seda päevade või nädalate kaupa.

Järgmine „Pearl Harbor” ei pruugi tabada sõjalist valmisolekut, vaid ühiskonna vastupidavust.

See kõik peaks olema piisavalt murettekitav. Kuid ajal, mil maailm muutub ohtlikumaks, näib uus peaminister keskenduvat tühistele asjadele nagu odavamad bussisõidud või väikesed kärped kütusearvete käibemaksus. Andy Burnham viivitab praeguse aja kõige olulisema küsimusega – riigi kaitsmisega.

Sel nädalal peaministrile esitatud arupärimiste käigus kritiseeris teda teravalt parlamendiliige Tan Dhesi – Briti tööpartei riigikaitse komisjoni esimees –, öeldes, et lihtsalt „vaib” Briti saart ei kaitse – see oli torge peaministri lakkamatu sotsiaalmeedia kampaania pihta.

Burnham võib küll ohtlikult enesega rahul olla, kuid mujal Euroopas on olukorda mõistetud.

Poola on kiiresti suurendanud oma kaitse-eelarvet, Balti riigid pingutavad samuti ning isegi Saksamaa suunab miljardeid relvastuse uuendamisse. Miks siis Suurbritannia loobub oma sõjalisest juhtrollist Euroopas?

Äsja selgus koguni, et Burnham kavatseb Suurbritannia niigi kärbitud kaitse-eelarvest maksta miljardeid, et loovutada Chagose saared Mauritiusele – Hiina liitlasele. See on üks alandavamaid riiklikke allaheitmisi, mida on inimesed oma eluajal näinud.

Peaminister näib olevat kindlalt kinni ka vihatud Põhja-Iirimaa veteranide seaduseelnõus, mis sunnib vapraid endisi sõjaväelasi sageli alusetutel ettekäänetel kohtuteed käima – see on poliitika, mille kohta tööpartei endine relvajõudude minister Al Carns õigustatult ütles, et see ei täida oma eesmärki.

Konservatiivide juht Kemi Badenoch mõistab olukorda: ta lubab kärpida paisunud sotsiaaltoetuste kulusid, tühistada Chagose saarte loovutamise ja tõsta kaitsekulutused 2030. aastaks 3 protsendini SKP-st.

Ta mõistab, et relvastuse uuendamise eesmärk pole mitte sõdida, vaid heidutada. Kui ta peaks võitma järgmised üldvalimised – mis võivad toimuda palju varem kui Burnham väidab –, ootab teda ees tohutu töö.

Esiteks napib tavarelvastust. Kuningliku mereväe trööstitu olukord on mereriigile häbiks. Suur puudus on tankidest, lennukitest ja sõduritest ning vaja on suuremat reservi.

Teiseks muudavad droonid – eriti need, mis kasutavad tehisintellekti ja parvtehnoloogiat – kiiresti tänapäevase sõjapidamise olemust. Võimekus selles vallas jääb Ukraina ja Venemaa omast tublisti maha.

Kolmandaks hakkavad sõjapidamist üha enam kujundama sõjaliste ja mittesõjaliste vahendite – sealhulgas tsiviilsatelliitide luureandmete ja tipptasemel tarkvara – „hübriidne” lõimimine.

Endise konservatiivist parlamendiliikmena tunneb Sheely häbi selle pärast, kuidas partei võimul olles kaitsekulutusi kärpis. Tal on hea meel, et Kemi on asumas olukorda parandama, kuigi mõistab, kui palju on veel vaja ära teha. Heidutus on kulukas, kuid inimelude ja raha poolest siiski alati odavam kui sõdimine. Iga päev, mil Burnham viivitab, toob endaga kaasa hirmsa arveteklaarimise ohu.

Loe allikast edasi