Kliimamuutusi prognoosides püüavad teadlased enamasti välja selgitada, milline näeb kliima välja kindlal ajahetkel, näiteks aastal 2050 või 2100. Värskes töös sidusid teadlased kohalikud muutused aga otse globaalse soojenemise ulatusega. “Ei ole vahet, kas kaks kraadi juhtub pessimistlikuma projektsiooni järgi aastal 2040 või optimistlikuma projektsiooni järgi aastal 2070 või 2090. Tähtis on see, mida Eesti kliima teeb, kui see tase kätte jõuab,” selgitas töö juhtivautor ja Tartu Ülikooli atmosfääri kaugseire kaasprofessor Erko Jakobson.

Peamise leiuna tõuseb Eestis aasta keskmine temperatuur iga 1 °C üleilmse soojenemise kohta umbes 1,5 °C. Ühtlasi näeb väga külmi ilmu üha harvem ning sagenevad kuumad päevad, troopilised ööd ja kuumalained. Teisisõnu võib Eestis soojal aastaajal juba kliimamuutusi oma silmaga näha ja omal nahal tajuda.

Nähtav kliimamuutus

Tulevikuvisiooni loomiseks jooksutasid uurijad 31 üleilmset kliimamudelit. Jakobson nentis, et avalikkuse ootused kliimaprognooside täpsusele on paraku sageli märksa suuremad kui teaduse suutlikkus. “Mõned omavalitsused tahavad meilt teada küla täpsusega, kuidas kliima ühes või teises kohas muutub. Me ei saa seda teha – isegi kui matemaatiliselt oleks võimalik seda maakonna täpsusega teha, poleks see mõttekas ja sisuliselt valetaksime,” nentis Erko Jakobson.

Analüüsist ilmnes. et Eesti talved soojenevad märksa tempokamalt kui suved. Iga üleilmse lisakraadi kohta kerkib Eesti talvine keskmine temperatuur 1,9 °C kraadi võrra, suvine temperatuur aga 1,3 °C. Pakasepäevade arv kahaneb iga soojeneva kraadi kohta 13 protsenti. Kuigi pehmemad talved aitavad säästa küttekuludelt, võivad sellega kaasneda omaette probleemid. Näiteks ei anna teadlased kuigi palju lootust talispordi harrastajatele.

“Külmapäevade vähenemist me prognoosime, aga seda, kas nende külmapäevade ajal ka lund sajab, me tegelikult ei tea. Igatahes peaks lund Eestis ka kõige pessimistlikuma prognoosi järgi kuni sajandi lõpuni esinema. See, et meil oli siin pikk sulavaba aeg, saab aga suusatajatele pigem helgeks mälestuseks,” lisas Jakobson. Veelgi proosalisemad väljakutsed ootavad põllupidajaid, kuna sulailmadega vahelduvad külmad ohustavad muidu lume eest kaitstud talivilju.

Soojenevas kliimas intensiivistub ühtlasi kogu planeedi veeringe. Iga globaalselt lisanduva soojakraadi pealt kasvab Eestis sademete hulk keskmiselt ligikaudu 31 millimeetri ehk 4,6 protsendi võrra.

Lisasademed langevad maha peamiselt talvel ja sügisel, suvised prognoosid jäid aga mudelites ebaselgeks. Võtmerolli mängib seejuures Eesti asukoht. “Vaatasime suuremat pilti ehk kogu Läänemere piirkonda ja kaugemale lõunasse. Seal joonistus selgelt välja, et enam-vähem meie juurest lähebki piir: suviti läheb lõuna pool kuivemaks ja põhja pool märjemaks,” rääkis teadlane.

Igal juhul tõotab muutuda suvine hüdroloogiline pilt Eestis kontrastsemaks. Lühikesed valingvihmad uhavad põldudelt mulla ja toitained, suutmata samas leevendada taimede põuastressi.

“Rahuliku vihmaga ilmade asemel tuleb sageli pool sademetest alla mõne tunniga. See vesi ei jõua maa sisse imbuda, vaid jookseb kohe kraavidesse ja jõgedesse ja teeb põllule pigem kahju kui kasu. Põuaprobleem seega hoopis suureneb,” hoiatas Jakobson. Soojemale kliimale iseloomulik jõudsam aurumine võib valmistada põllupidajatele meelehärmi eeskätt kevadsuvsel.

Õhumasside dünaamika pakub klimatoloogidele aga endiselt parajat peavalu. Eesti ilma kujundavad üheaegselt tugevad Atlandi ookeani tsüklonid ja idapoolsed kõrgrõhualad. Täpseid muutusi õhuringluses ja tuulte käitumist on seetõttu füüsikaliste mudelitega keeruline tabada.

“Tsirkulatsiooni muutuste osas on väga palju ebakindlust ja ma ei näe head võimalust, et prognoosid palju kindlamaks läheks. Meie laiuskraad määrab ära selle, et ilma ei tehta meil, vaid see tuleb mujalt. Kõik sõltub sellest, kas mõjule pääsevad põhja või lõuna poolt tulevad ilmad,” sõnas uurija.

Ebakindluse tõttu ei saa ka praegu väita, et Eesti näeb tulevikus tugevamaid tuuli ja torme. Suvel ja sügisel võib keskmine tuulekiirus isegi veidi väheneda. “Üks hästi levinud teadmine on nimelt see, et tulevikus läheb tuulisemaks. See on mõnes mõttes loogiline: soojust ja energiat on rohkem. Oma töös nägime, kuidas mõnedes mudelites tuulekiirus suureneb, teised jälle, et see isegi väheneb. Me ei saa seega kinnitada, et tuuled lähevad Eestis tõesti tugevamaks ja tormisus suureneb,” nentis Jakobson.

Suuremad küsimused

Erko Jakobson rõhutas, et prognoosid tuginevad mudelites pidevatele trendidele, kuid kliimasüsteemis leidub üksjagu murdepunkte. “Kui Antarktika jääkilp või Siberi igikelts olulisel määral sulab või Golfi hoovus märkimisväärselt muutub, võib sealt vabaneda meeletutes kogustes kasvuhoonegaase. Selliste hüppeliste muutustega praegused kliimamudelid arvestanud ei ole, seega võib tulla veel üllatusi,” hoiatas kaasprofessor.

Jakobson nentis, et teaduslikud faktid ja kliimamudelite tulevikuvisioonid kipuvad avalikes aruteludes paraku segunema argipoliitikaga. Füüsikalise reaalsuse hindamise asemel vaieldakse rohepöörde majanduslike tagajärgede üle.

Teadlaste ülesanne on mõõta aga soojenemise põhjuseid ja tempot, samas kui lahenduste leidmine ning ressursside suunamine jääb ühiskonna ja poliitikute pärusmaaks. “Kui poliitikas liiguvad suured rahad, siis sinna satubki vahel aferiste ja asju läheb valesti. See, et poliitikas läheb midagi valesti, ei tähenda aga kahjuks, et kliimamuutust ei ole,” arutles teadlane.

Uuring ilmus ajakirjas Boreal Environment Research.

Loe allikast edasi