Ironmani finišis nähtav oksendamine, värisemine või isegi minestamine ei ole arstide sõnul automaatselt „normaalne osa“ ülipikast pingutusest, kuigi iiveldus, tugev väsimus ja nõrkus võivad tervelgi inimesel pärast sellist koormust tekkida. Põhjuseks võivad olla vedeliku- ja energiakadu, kuumus, vererõhu järsk langus, aga ka vere naatriumisisalduse või veresuhkru langus. Eriti valvas tuleb olla siis, kui sportlane kaotab teadvuse, on segaduses, ei suuda püsti seista või tema seisund ei parane kiiresti.

Arstide sõnul ei määra riski mitte kindel treeningtundide piir, vaid koormuse, treenituse ja taastumise tasakaal. Kõige suurem oht tekib siis, kui väga pika distantsi võtab ette treenimata või ebapiisavalt valmistunud inimene. Täispikk Ironman tähendab 3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu ja 42,2 km maratoni ning sellise koormuse puhul võivad lisaks kurnatusele tekkida rütmihäired, ülekuumenemine, dehüdratsioon, hüponatreemia, hüpoglükeemia, lihas- ja neerukahjustus ning avaveeujumisega seotud eluohtlikud olukorrad. Arstide hinnangul on eriti üle 35–40aastastel seni vähe liikunud inimestel enne väga intensiivse treeningu alustamist mõistlik lasta hinnata oma südame-veresoonkonna riskitegureid.