Eesti poliitilises ladvikus on maad võtnud süsteemne vastutuse vältimise kultuur, kus riigi tegelikud juhid käituvad kriiside ajal nagu süütud pealtvaatajad. Kui riigiasutustes selguvad miljonite eurode tuulde loopimised, ebaõnnestunud riigihanked või puudujäägid raamatupidamises, käivitub kohe tuttav stsenaarium. Tipp-poliitikud keelduvad vastutamast, kapselduvad juriidiliste definidsoonide taha ja näitavad näpuga “alamametnike” suunas. Selline käitumine ei ole midagi muud kui poliitiline argus, mis õõnestab riigi usaldusväärsust.
Selle absurdse teatri keskmes on arusaam, et minister vastutab justkui ainult siis, kui ta ise isiklikult mõnele seadusevastasele paberile alla kirjutab. See on teadlik avalikkuse eksitamine. Minister ei ole ministeeriumis pelgalt kõrgepalgaline vaatleja või visiitkaardiga esindusfiguur. Minister on poliitiline juht, kes paneb paika meeskonna, kinnitab strateegiad ja kannab täielikku vastutust kõige eest, mis tema haldusalas toimub. Kui kantslerid või spetsialistid teevad ränki vigu, on see ministri kui juhi läbikukkumine – ta kas ei suutnud oma alluvaid kontrollida või valis ametisse valed inimesed. Süü lükkamine reatöötajate kaela on juhi positsiooni kuritarvitamine.
Samal ajal valitseb riigiaparaadis sügav süsteemne paradoks: ametnikke on Eestis ilmselgelt liiga palju, kuid bürokraatia paisumisega ei kaasne kvaliteedi kasvu. Maksumaksja raha eest palgatakse üha uusi ja uusi ametikohti, kuid tulemuseks ei ole parem juhtimine, vaid vastutuse hajumine. Kui see paisunud masinavärk ei oska oma tööd teha, tekitab riigile kahju ja loob lausa kriminaalseid olukordi, tekib küsimus – miks sellist ebakompetentset armeed üldse vaja on ja miks neid pidevalt juurde luuakse? Selle asemel, et vohavat ja oskamatut bürokraatiat kärpida, kasutavad poliitikud seda hoopis inimkilbina, mille taha oma eksimuste korral peituda.
Kaitseminister Hanno Pevkuri juhtum näitab ilmekalt, kui kaugele ollakse valmis minema, enne kui reaalne vastutus kohale jõuab. Tagasiastumine ei tulnud mitte sisemisest au- või riigimehetundest, vaid puhtalt seetõttu, et avalikkuse ja meedia surve muutus toolist hoidmiseks liiga rängaks. Kui Riigikontroll peab sekkuma ja prokuratuur alustab kriminaalmenetlust, ei ole tegemist “kommunikatsioonihäirega”, vaid süsteemse korratusega, mille eest vastutab minister esimesest päevast peale. Fakt, et vastutuse võtmist esitletakse nüüd suure kangelasteona, on märk meie poliitilise kultuuri madalpunktist.
Kõige mugavama positsiooni on aga sisse võtnud peaminister Kristen Michal. Väide, et peaminister ei saa tagasi astuda, kuna see kukutaks valitsuse ja tekitaks “ebastabiilsust”, on odav ettekääne võimu säilitamiseks. Peaminister on valitsuse juht, riigi tegevjuht. Kui tema valitsuskabineti liikmed ja nende juhitavad ülepaisutatud ametkonnad ei suuda oma haldusala kontrollida, langeb vastutus otseselt valitsusjuhile. Kaitstes ministreid viimase hetkeni ja lubades süü veeretamist madalama astme ametnikele, näitab peaminister, et poliitiline liit ja võimulpüsimine on olulisemad kui õiglus ja riigimehelik au.
Riiki ei saa juhtida põhimõttel, et loorberid kuuluvad poliitikutele, aga vitsad ja kriminaalasjad ametnikele. Kuni tippjuhtidel lubatakse peituda juriidiliste peensuste taha ja kohelda paisuvat, kuid oskamatut ametkonda kilbina, jääbki jutt “vastutusest” tühjaks sõnakõlksuks. Juht, kes ei vasta oma meeskonna vigade eest, ei ole juht, vaid pelgalt toolisoojendaja.
Rainis Lipstok
