Tervishoiutöötajate Facebooki gruppides otsivad õed pea iga päev tööd. Mari (nimi muudetud) alustas erialase töö otsimist eelmise aasta novembris. Tervishoius polnud ta sugugi uus – enne oli ta umbes kaks aastat töötanud Tallinna lastehaiglas hooldajana.

„Ma kandideerisin põhimõtteliselt igale õe kohale, mis CVKeskuses ette tuli,“ räägib ta. Lisaks saatis ta oma CV ise suurematele Tallinna haiglatele, et uurida, kas neil võiks tööd leiduda. Kokku saatis ta enda hinnangul umbes 20 CVd.

Umbes pooltest kohtadest sai ta mingi vastuse, kuid sageli oli selleks automaatne teade, et töötaja on juba leitud. Töövestlusele jõudis ta kolmes kohas. Mõni tööandja ei vastanud üldse.

Temalt küsiti, kas ta oleks ühest töökohast huvitatud, ning lubati, et õendusjuht võtab nädala jooksul ühendust. Kahe nädala pärast polnud keegi helistanud ega kirjutanud. Mari uuris ise, kas töötaja on juba leitud. Talle vastati, et ei ole, ning lubati õendusjuhile tema huvist uuesti teada anda. Järgnes veel kolm nädalat vaikust ning vastust ei tulnud.

Mari otsis tööd eelkõige Tallinnas. Alguses kandideeris ta väga erinevatele kohtadele, kuid hiljem soovis pigem ambulatoorset õendust. Ühel vestlusel oli talle öeldud, et Tallinnas on keeruline tööle saada, ning uuriti, kas ta oleks valmis käima tööl Keilas. Sellest võimalusest ta loobus, sest tal pole autot, millega iga päev Tallinnast Keilasse sõita.

„Ma arvestasin, et läheb maksimaalselt kaks kuud, aga lõpuks läks üle poole aasta. Olin väga üllatunud, et kuidas üldse ei saa kuskile,“ räägib ta tööotsingutest. „Mul oligi vahepeal tunne, et täiesti võimatu on tööle saada.“

Mingil hetkel kaalus ta juba tervishoiust väljapoole tööle minekut: „Vahepeal mõtlesin, et lähen klienditeenindusse tööle, et vähemalt kiiresti töö leida.“