Kas teie poliitiline karjäär sai nüüd läbi?
Seda näitab aeg. Ma ei usu, aga ma tahaksin muidugi alustada õnnitlustega Ülle Madisele. Ma arvan, et Eesti sai hea presidendi. Mul on väga hea meel, et parlament suutis oma põhiseaduses toodud kohust valida Eesti riigile president täita.
Eesti demokraatiale on täna tõesti vastuoluline päev. Teie jaoks ma kujutan ette, see siiski pidupäevana kirja ei lähe. Te olete vaba Eesti kõige pikema staažiga minister. Kas võib öelda, et teie maailm varises praegu kokku?
Iga poliitik peab arvestama sellega, et ükski amet pole igavene. Kui sa oled südamega poliitik ja riigi eest hoolt kandev inimene, siis sa teed otsuse, mis on oluline mitte sinu isiklikust perspektiivist lähtuvalt, vaid riigi seisukohalt.
Antud juhul oli riigikaitses usalduse taastamise huvides vaja, et piksevarras võtaks löögi endale. Ma võib-olla kasutaksin paralleeli: kui Signe Kivi tagasi astus, siis ta ei olnud kuidagi süüdi selles, et Aavo Viiol läks kasiinosse. Kui me vaatame riigikontrolli etteheiteid, mis peamiselt on seotud kaitseväe ja riigi kaitseinvesteeringute keskusega (RKIK), siis midagi pole teha. Minister peab poliitilist vastutust kandma ja minu ülesanne nendel päevadel, mis ma veel minister olen, on anda suunised, et kõik need riigikontrolli ja riigiprokuratuuri teemad saaksid korralikult vastatud.
Tulles teie poliitilise pärandi ja potentsiaalse tuleviku juurde, siis poliitikavaatlejad on ju spekuleerinud, et teile terendas silmapiiril vähemalt Reformierakonna juhiamet, mis mingil hetkel võib tähendada ka peaministri ametit. See jääb nüüd ära? Sellele on joon peale tõmmatud, sellest enam välja ei tule?
Kui Kristen Michal pidi tagasi astuma, arvasid paljud, et nüüd on läbi, aga täna on ta peaminister. Kui Siim Kallas
Siim Kallas (2. oktoober 1948 – 22. august 2026) oli Eesti poliitik, kes oli aastatel 2002–2003 Eesti peaminister ja 2004–2014 Euroopa Komisjoni asepresident. More lahkus, siis tema peiedel meenutas üks inimene, et vist kaheksakümnendatel parteikomitee ühel koosolekul öeldi, et nüüd on Siim Kallasega lõpp, et tema enam mitte midagi ei suuda teha. Tegelikult me teame, et Siim Kallase karjäär alles siis algas.
Teie poliitilisele karjäärile on vara kriipsu peale tõmmata, saan ma aru nendest ajaloolistest paralleelidest.
Seda näitab aeg. Täna ühtegi täiendavat otsust ma ei ole teinud peale selle, et võtsin poliitilise vastutuse ja püüan tagada, et riigiprokuratuur ja riigikontroll saaksid kõikidele oma küsimustele vastuse.
Kuulge, millise otsuse või tegemata jätmise pärast te siis nüüd õigupoolest tagasi astute? Ilus on ju öelda, et minister võtab poliitilise vastutuse, aga mille eest täpsemalt?
Poliitiline vastutus ongi see, et sa võtad vastutuse valdkonna eest. Kui me võtame need erinevad märkused, siis vaatamata sellele, et näiteks riigikontrolli 36 märkusest, mis nad tegid riigi kaitseinvesteeringute keskusele, on tänaseks 32 kõrvaldatud. Vaatamata sellele, et ostuarveid on riigi kaitseinvesteeringute keskusel aastas ca 7000, on ühe partneriga kohtuvaidlus ja see on tõusnud suuremasse huviorbiiti. Seda hoolimata sellest, et kaitseväel on üle 1100 asukoha, kus on vara, mida lugeda, ja üle 200 miljoni ühiku, mida tuleb moel või teisel kontrollida. Kõik need tegevused, mis nendes asutustes on olnud, kuuluvad lõppkokkuvõttes kaitseministri valitsemisalasse.
Riigikontroll on ühe oma raporti pealkirjastanud, et tööprotsessid on vaatamata ministri lubadusele korrastamata. Prokuratuur uurib dokumentide võimalikku tahtlikult esitamata jätmist. Need küsimused ja see usaldus kogu kaitsevaldkonna vastu on märksa tõsisem. Kas te möönate, et on teatav ühiskondlik lepe Eesti kaitsekulutusi väga järsult tõsta, mille arvelt on paljud asjad jäänud tegemata, paljud valdkonnad on pidanud kärpima ja saanud tõsise löögi, ja tegelikult see korralagedus mõjutab usaldust meie kaitsevõime vastu?
Ma pole nõus, et see on lõpuni korralagedus. Ma toon teile veel mõned näited. See, et me otsustasime kaitsekulutusi tõsta kahelt protsendilt viiele protsendile, oli teadlik valik ja otsus. See on tähendanud seda, et nelja aastaga on kaitsekulud kasvanud 768 miljoni pealt 2,4 miljardi peale, aga need süsteemid ei ole nii kiiresti järele tulnud. On selge, et vara on tulnud rohkem ja seesama IT-süsteem või see, kuidas kaitseväe raamatupidamissüsteem on liidestatud riigi tugiteenuste keskusega – need ei ole omavahel korralikult tööle saanud.
Siis saab riigikontroll öelda, et kaitseotstarbeliste varude arvestus on jätkuvalt puudulik.
Seal on teine konks veel. Kaitseväel – sõltumata sellest, kas kaitseminister oli Jüri Luik, Urmas Reinsalu või keegi teine – oli erand, et kaitsevägi ei pidanud kogu vara bilansis kajastama. Minu ajal see erand kaotati, et me võtame need bilansis kõik arvele. Me oleme ka riigikontrollile edastanud oma vastuskirjas detailse tegevuskava, mida me eelmisel aastal kuni selle aastani tegime.
Nüüd, kui me saime uued märkused, on uus tegevuskava 11 lehekülge pikk konkreetsete tegevustega, konkreetsete vastutajatega, konkreetsete tähtaegadega. See on pidev protsess, aga kindlasti iga ost, mis tehakse riigi kaitseinvesteeringute keskuse poolt kaitseväele ja riigi kaitsevõime tugevdamiseks, on tehtud õige asjana.
Eesti maksis ligi 70 miljonit eurot firmale, kes pole varem ühtegi mürsku tootnud ja ei ole ka ühtegi töötavat mürsku Eestile seni tarninud. Kuidas me ikkagi teame, et see oli lihtsalt üks halb otsus ja mitte süsteemne juhtimisviga?
Ma arvan, et kõige parema selguse annaks see, kui seal viidaks läbi uurimine. Lepingu läbirääkimisi peab riigi kaitseinvesteeringute keskus. Ministeeriumina, ministrina me pidime usaldama ja ma usaldasingi, oma meeskonda loomulikult usaldame.
Te kuulasite RKIK-i endise juhi intervjuud, kus ta ütles, et selle tehingu näol oli tegu erakordselt kõrge riskiastmega tehinguga, mis toodi paberil välja prindituna tervikkujul ministri ja kantsleri kabinetti.
Mitte ainult see tehing, vaid…
Te nägite selle tehingu riske, te olite nendega kursis.
Minister ei pea lepingu läbirääkimisi.
Kui on erakordselt kõrge riskiastmega leping, mis tehakse Euroopa Liidu raha eest, kus meie riigieelarvele langeb vastutus, nagu nüüd riigikontroll on tuvastanud. Kui see leping hapuks läheb, siis kas endine RKIK-i juht tuli teie kabinetti, näitas need paberid ette, et vaadake, härra minister, siin on riskid, kas me läheme selle lepinguga edasi?
Meil on ministri otsustuskoosolek kaitseministeeriumis, kus osalevad väga paljud valitsemisala juhid. Teatud küsimused on väiksemas ringis, teatud küsimused on suuremas ringis. Sõltumata sellest, mida RKIK sinna tõi – ja loomulikult ta tõi teadmisi, mida me Ukrainale tarnime…
Küsimus on väga lihtne: kas te olite nendest riskidest teadlik või ei olnud?
See, et kaitseinvesteeringute keskuse juht ütles, et kogu Ukrainale soetatav vara on kõrge riskiga, vastab tõele. Ta ütles ka seda, et need riskid on teadvustatud ka rahastajatele ja doonoritele. See ei ole ainult Euroopa Komisjon, meil ju rahastajaid oli teisigi. Teiste lepingutega need riskid ei realiseerunud, kuigi riskid olid täpselt sama kõrged.
Seletame need riskid lahti. Esiteks, tollal oli Eesti alustanud ühe miljoni mürsu initsiatiivi. Teiseks, oli vajadus Ukrainat aidata ja meie pidasime õigeks teha otsuseid ja Ukrainat aidata. Kolmandaks, tollal kui mürske otsiti ja see ühe miljoni algatus välja tuli, siis mürske pakuti läbi vahendajate, sest tootjad ja riigid tihtipeale ei tahtnud end näidata. Nad olid Aafrika mandrilt, nad olid Aasiast, nad olid võib-olla Balkanimaadest – need riigid ei tahtnud näidata seda, et nad midagi saadavad Ukrainasse.
Kui palju selliseid tehinguid tegelikult RKIK veel vahendanud on, kus raha on tulnud kolmandatest riikidest? Eesti on olnud see, kes need tehingud sõlmib ja pole päris kindel tegelikult, kes selle moona või varustuse lõpuks toodab. Kas selliseid kõrge riskiastmega tehinguid on lähiajal veel palju välja tulemas?
Nagu ma ütlesin, enamus lepingud on tänaseks täidetud.
Mis suurusjärgus need on?
Ma võin summaga eksida, aga ma arvan, et see oli kokku kuskil 500–600 miljonit, kus valdavalt olid Venemaa külmutatud varad ja ka mõned doonorid. Võrrelduna näiteks Tšehhi initsiatiiviga on see ainult kümme protsenti. Tšehhi initsiatiivis oli vist neli või viis miljardit – see summa, mida Tšehhi riik tegi sarnase ülesandega toetada Ukraina riiki. Nii et see suurem eesmärk on ikkagi vaja ette manada: toetada Ukrainat nii kiiresti kui võimalik, nii palju kui võimalik.
Tõepoolest need lepingud kätkesid ka Euroopa Komisjoni. Iga leping kooskõlastati alati kolme osapoolega. Ukraina pidi ütlema, et ta seda moona tahab ja on valmis sellelt riigilt seda moona saama. Doonor, sõltumata sellest, kas ta oli Venemaa külmutatud varadest või mõni meie Euroopa Liidu partner ning RKIK. Kolmepoolselt käisid alati need läbi. Minule teadaolevalt teiste lepingutega ei ole selliseid probleeme nagu on selle ühe tarnijaga.
Miks need lepingud jäeti riigikontrollile esitamata? Täna riigikogu komisjoni istungil riigikontroll korduvalt väitis, et nad ei ole neid lepinguid saanud ja ma saan aru, et see on ka põhjus, miks prokuratuur käivitas kriminaalmenetluse.
Ma ütlesin seda eelmisel aastal, et need lepingud tuleb anda, kui seal ei ole mingisugust piirangut. Riigikontrollil on olemas inimesed, kellel on ligipääs konfidentsiaalsele infole ja riigisaladusele. Ma olin ka ise komisjoni koosolekul üllatunud, et seal mingisugune tõrge on olnud. Tänase päeva jooksul olen ma saanud teadmise, et see, mis komisjoni istungil läbi käis, et 5. juunil RKIK need lepingud riigikontrolli saatis, vastas tõele. Tehnilise rikke tõttu need lepingud riigikontrolli ei jõudnud, aga RKIK saatis nad ära. Eks eksperdid peavad vaatama, miks see nii oli, aga fakt kui selline on, et RKIK saatis need lepingud ära.
Kas teie mantlipärijal on tegelikult moraalselt võimalik küsida kaitsevaldkonnale veel rohkem raha juurde olukorras, kus olemasoleva raha arvestus ei ole korda tehtud ja ma saan aru, tegelikult veel lähiaastatel ei saa korda, sest need probleemid kaitseväevarade halduses on sügavad?
Esiteks, see, et Eesti rahvas on olnud valmis panustama viis protsenti, on väga suur ühiskondlik pingutus. Loomulikult on kaitseväel eelkõige ülesanne tõestada, et see vara ja need varud, mis on kaitseväel olemas, on kõik kenasti arvel. Teiseks, mis puudutab uut ministrit – me mõistame, et oleme sisenenud valimisperioodi ja loomulikult on ka minu tagasiastumine looritatud sellega. Ma olen kuulnud, et avalduse riigiprokuratuurile tegi seltsimees härra Tšaplõgin (Aleksandr Tšaplõgin, Keskerakond – toim).
Te olete tänaseks saateks hästi valmistanud?
Ma räägin teile, mida ma tean.
Väga huvitavad teadmised. Millal teie viimane tööpäev muide on?
See sõltub paljuski sellest, millal uus minister saab ametisse, aga uus minister arvatavasti enne ametisse ei saa, kui parlament koguneb. Parlament on praegu puhkusel, nii et 14. septembril vist parlament koguneb.
Aga lõpetades veel riigikontrolli ja riigiprokuratuuri teema ära, siis ma tahaks täitsa siiralt teada, kus kivi all see mure peidus on? Kas on konkreetselt mõni raamatupidaja, kes on jätnud mingisugused aruanded esitamata või paberid sisestamata? On see süsteemne viga, et kaitsevägi on midagi jätnud tegemata? Või nii, nagu me kuulsime riigiprokuratuurist, et seal peab olema konkreetne inimene, keda saab vastutusele võtta. Ma tahaks väga teada, kes see on, ja ma olen valmis riigiprokuratuuri loomulikult toetama.
Võttes aluseks nüüd selle riigikontrolli raporti, siis see ikkagi ütleb, et kaitseotstarbeliste varude arvestus on jätkuvalt puudulik. Arvestades seda, millised on Eesti kaitsekulutused, ja arvestades seda, et tegemist on ikkagi surmavate relvadega, on see süüdistus tegelikult väga tõsine. Nagu ka riigikontrolör täna kaunis emotsionaalselt välja tõi, siis pahatahtlike inimeste kätes võivad need süsteemivead muutuda väga kiiresti väga ohtlikuks.
Pahatahtlike inimeste käes võivad igas süsteemis tekkida probleemid.
Ja sellepärast on see turvavõrk ja selgus ülioluline ka kaitseväes.
Väga nõus.
Kuidas nüüd ikkagi see asi päriselt korda teha?
Selleks on vaja lõpuni viia need tegevused, mis ma andsin eelmiseks aastaks ülesandeks kaitseväele ja riigi kaitseinvesteeringute keskusele, aga mis jäid osaliselt täitmata. Seda on ka riigikontrolli auditis näha, kus ta ütleb, et minister on käsud andnud, aga kõike ei jõutud korda teha.
Miks ei tehtud?
Ma rääkisin kaitseväe juhatajaga ka ja kaitseväe juhataja ütleb, et kui ta peaks kiireloomuliselt täisinventuuri tegema – mida me oleme palunud teha ja sisuliselt uue tegevuskavaga käskinud teha –, siis esialgne hinnang oli, et ta peaks kaitseväe tegevused neljaks kuuks peatama. Ma ei tea, kas see on objektiivselt nii või mitte.
Kuulates täna riigikogu komisjonis kaitseväe juhi juttu, siis kas me peakski äkki leppima sellega, et praeguses julgeolekuolukorras ei olegi parem arvepidamine võimalik? Et me peaksime hoopis need tüütud reeglid ümber tegema?
Ei, me ei pea sellega leppima, sest igal maksumaksjal on õigus ja võimalus teada, kuhu tema raha läheb. Olen enam kui veendunud, et RKIK-i hankekavas soetatud kaitsevõime, mis on kokku lepitud kaitseministeeriumi arengukavas ja millele on sisendi andnud kaitseväe juhataja, on kõik see, mida Eestil on vaja, ja see on ka olemas.
Küsimus on selles, kuidas need 200 miljonit ühikut alates padrunist lõpetades HIMARS-i ja keskmaaõhutõrjega õigetele ridadele saavad. Ma toon teile ühe näite: kaugmaaraketisüsteem HIMARS ei ole ühe reana arvel, vaid seal on olemas väikevahendid, põhivahendid ja kuluread ning nad on vist kuuel või seitsmel raamatupidamislikul real. See kogus ja maht ongi väga suur.
See on arusaadavalt keeruline. Kui kaitseväel on aegunud infosüsteemid, nagu siin on täna välja toodud, mis ei luba neid hüppeliselt kasvanud investeeringuid ja varusid dokumenteerida, siis kas see tegelikult on kaitseväe peastaabi või poliitilise juhtimise probleem?
See on eelkõige peastaabi ja J8 vastutus, kes vastutab finantsarvestuse eest.
Neil ei ole inimesi, kes suudaksid seda ülesannet täita.
Siis tuleb leida need inimesed. Me andsime kaitseministeeriumist kaitseväele eraldi raha juurde selleks, et võtta kümnene meeskond. See on põhimõtteliselt tiim, kelle ülesandeks on hakata varasid lugema, et võtta koormus ära kas mõnelt kompaniiveeblilt või veel kelleltki. Need inimesed teeksid selle töö ära, milleks kaitseväelasele ei pruugi olla väljaõpet antud, mida on ka kaitseväe juhataja korduvalt öelnud. Väga palju on tehtud, uus tegevuskava on 11 lehekülge, detailne ja see tuleb ellu viia. Kui see on ellu viidud, siis ma loodan, et järgmisel aastal saab uus valitsus noppida neid vilju, mille eest mina täna võtsin vastutuse ja mis tegelikult on kokku lepitud, et tehakse ära.
Kantsler tunnistab, et ta tegelikult ei hoomanud selle probleemi ulatust. Kas teie hoomasite?
Kantsler ütles õigesti, et finantsjuhtimise pädevus ja vastutus ministeeriumi tasandil ongi kantsleri ülesanne. Seda pidi tema igapäevaselt tegema. Nagu ma olen öelnud, minister ei loe sokke ja padruneid. Minister peab tegema poliitilise valiku. Eks me peame homme valitsuses kogu seda ülevaadet andes saama selle tunnetuse.
Mis ettepaneku te teete peaministrile?
Loomulikult iga inimene – eelmised juhid, kantsler ja kõik finantsarvestaja ning raamatupidajani välja – peab teadma oma vastutust. Kui sinu vastutus on lepingu läbirääkimised ja normaalse hoolsuskohustusega taustakontroll, siis sa teed seda. Ei saa olla nii, et minister hakkab tegema taustakontrolli või Excelis raamatupidamise numbreid täitma.
Need süsteemsed vead on ju riigikontrolli auditis kordunud mitmel aastal järjest. Kas nendes ringkondades ei võetud riigikontrolli kriitikat tõsiselt? Loodeti, et läheb mööda, et riigikontroll ikka teeb etteheiteid ja äkki ei tule sellest sellist jama, et Hanno Pevkur
More peab tagasi astuma?
Ma ei tea ühtegi teist ministrit, kes oleks pidanud finantsarvestusega nii palju tegelema kui mina viimase paari aasta jooksul. Kui saabus uus siseaudiitor, siis ma ütlesin talle esimesel tööpäeval, et tema kõige suurem ülesanne on suhelda riigikontrolliga ja vaadata, et meie finantsarvestus saaks korda. Hakkasime tegema. Ei ole veel kõike jõudnud, suur süsteem, aga me jätkame seda tegevust.
Ma annan kindlasti uuele ministrile kogu selle tegevuskava üle soovitustega, mida teha selleks, et järgmise aasta samal ajal ei peaks selleaegne minister vastama teile siinsamadele küsimustele.
Ma saan aru, et prokuratuur algatas selle kriminaalmenetluse tegelikult juba 2025. aasta oktoobris. Millal teie sellest teada saite?
Mõned nädalad tagasi, kui kantsler mulle seda ütles.
Miks avalikkus sellest siis teada ei saanud?
Minu arust enamik kriminaalasju ei ole avalikud uurimise faasis. Kui prokuratuur algatab menetluse, siis loomulikult on kriminaalmenetluses kinnine faas ja avatud faas. Selle kinnise faasi käigus nad koguvad tõendeid nii palju, kui saavad. Võib-olla kuskilt ajakirjanikud said vihje ja seda mindi kontrollima. Riigiprokuratuur loomulikult ei valeta. Aga võimalik, et riigiprokuratuur jõuab ka järeldusele, et uurimisega ei minda edasi ja see lõpetatakse. Kui minnakse edasi, siis loomulikult peab kaitseministeerium tegema siin igakülgset koostööd.
Tulles tagasi selle 70-miljonilise mürsutehingu juurde, siis kaitseministeerium kinnitas riigikogule, et Ukraina abiks relvade vahendamine Eesti riigieelarvele mingit riski ei tekita, aga riigikontroll tõlgendab seda lepingut küll vastupidi. Kas see tähendab, et riigikogule anti tegelikult valeinfot?
See oli see info, millele ka mina tuginesin, saaduna riigi kaitseinvesteeringute keskusest.
Kuidas selline tõlgendus saab mustvalgelt olla vastupidine?
Ma ei oska kõikidele küsimustele kindlasti täna vastuseid anda. Mina sain toona riigikogus ja rahanduskomisjonis seda arutades sisendi, et Eesti maksumaksjale riske pole, kuna valdavas enamuses on tegemist Venemaa külmutatud varadega. Aga kui see tõlgendus on muutunud… Ma toon teile ühe tõlgenduse muutuse näite veel. Kui me alustasime lõhkainetehase rajamist, oli Euroopa Komisjonilt arusaamine, et see ei lähe tasakaaluarvestusse. Nüüd on tulnud hinnang, et see võib minna tasakaaluarvestusse ehk isegi kümnete miljonite puhul, mis mõjutab riigieelarve tasakaalu, näeme olukorda, kus Euroopast on tulnud ühel hetkel üks tõlgendus ja siis teine. Ajas saabub tarkust juurde.
Täna te ei saa garanteerida, et Eesti maksumaksja ei pea kinni maksma seda uljalt võetud riski: tellida 70 miljoni euro eest laskemoona ettevõttelt, kes pole moona kunagi tootnud ja kes ei ole seda senini suutnud Eestile vähemalt toimival kujul üle anda?
Kõigepealt faktidest: konkreetselt selle ettevõttega seonduvalt on minu teada ettemaksude summa umbes 60 miljonit. Teiseks, see ettevõte tarnis, aga meil oli ukrainlastega kokkulepe, et mitte ükski moon nendeni ei jõua enne, kui me ei ole seda üle inspekteerinud ja vaadanud, et see töötab.
Ja see oli kasutu?
Me ei saa öelda, et kasutu – see oli mittekomplektne, seal on oluline vahe. Kümnete miljonite ulatuses on seda moona tarnitud ja see seisab ühes laos ühes Euroopa riigis. Seda käisid ka meie maja audiitorid ja sisekontroll alles mõned kuud tagasi veel kord üle kontrollimas, et need asjad, mis on deklareeritud, on olemas. Toode, mille tootja tarnis, ei ole piisava kvaliteediga ja nüüd käib tavaline lepinguvaidlus selle üle, et üks pool, kes midagi lubas, jättis oma kohustuse täitmata. Me usume küll, et Eesti riigil on piisavalt head võimalused see kohtuvaidlus võita.
Keda te näete oma mantlipärijana, mida te talle soovitate?
Õnneks või kahjuks kaitseministri pädevustesse või volitustesse ei kuulu see, et iseendale järeltulijat valida.
Kui see nii oleks, siis oleks tore, aga seda te peate peaministri käest küsima. Mina teen oma tööd eeldatavalt nii kaua, kuni parlament koguneb 14. septembril ja siis annan volitused üle.
Aga üks soovitus, kuidas usaldust taastada, et Eesti maksumaksja ikka usuks, et kaitsevaldkonda mineva raha eest on Eesti päriselt paremini kaitstud?
Neid soovitusi on tegelikult mitu. Esiteks tuleb olla Eesti rahvaga avatud ja rääkida nii, nagu me praegu räägime. Teiseks tuleb need tegevused, mis me oleme alustanud juba eelmisel ja sellel aastal, kõik lõpuni viia, et ka riigikontroll saaks anda pitseri peale, et ongi nii, nagu me ütleme. Kolmandaks, kõik hanked, mida tehakse, peavad tuginema nendele kokkulepetele, mis on kaitseväe juhatajaga tehtud ehk kaitseväe juhataja sõjalisele nõuandele.
Related Posts
