Lehtoja pole veendunud, et sellest patsiendile alati kasu sünnib: „Kui brigaad jõuab viis minutit varem kohale, aga vajab seejärel lisakäsi ning patsiendi käsitlus viibib, kuna inimesi on puudu, siis kas patsient tegelikult võitis sellest midagi?“

Saarnits ei nõustu samuti Panjuškini väitega: „See argument ei päde, sest brigaadiliikmete arv ei mõjuta kiirabiauto kohalejõudmise aega.“ Tema sõnul seob teise brigaadi appikutsumine ühe patsiendi teenindamiseks korraga kaks kiirabiressurssi ning maapiirkonnas võib lisajõu saabumiseks kuluda märkimisväärselt aega.

Saarnits toob näiteks Võru maakonna, kus teise brigaadi kiire appijõudmise võimalus on väike. Brigaadid võivad olla hõivatud teiste väljakutsetega ja lähim vaba abi tuleb sageli Põlvamaalt.

Panjuškin toob vastuses välja, et aastatel 2021–2025 moodustasid elustamised kõigist kiirabiväljakutsetest vaid 0,3 protsenti. Tema sõnul on sellistel juhtudel kahe kiirabibrigaadi samaaegne rakendamine põhjendatud.

Lehtoja hinnangul ei näita see arv aga probleemi tegelikku ulatust. Häirekeskusele antud info põhjal pole tema sõnul alati võimalik teada, mis kiirabitöötajaid sündmuskohal ootab. Esialgu madalama prioriteediga väljakutse võib kohapeal osutuda eluohtlikuks. „Kuhu me siis piiri tõmbame – millisele kutsele saata üks ja millisele kaks brigaadi?“ Elustamisi võib tema sõnul olla vähe, kuid nende puhul loevad minutid ning piisav hulk inimesi sündmuskohal võib mõjutada patsiendi ellujäämist.

Ka Saarnits rõhutab, et kahte brigaadi võib vaja minna peale elustamiste näiteks raske traumaga patsiendi puhul. Tema hinnangul tekib ka töötajate turvalisuse küsimus. Kui kaheliikmelise brigaadi üks töötaja peab näiteks autost lisavarustust tooma, jääb teine patsiendiga üksi. Häirekeskusele kirjeldatud olukord ei pruugi aga vastata sellele, mis kiirabitöötajaid kohapeal tegelikult ees ootab.