Traditsiooniliselt hinnatakse psühhiaatrilise ravi edukust selle järgi, kui kaua õnnestub patsiendi sümptomeid avaldumast hoida. Ometi näitas hiljutine Suurbritannias tehtud teadustöö, et patsiendi isiklik kogemus ja ranged kliinilised mõõdikud ei pruugi alati käsikäes käia. Inimesed tundsid end paremini ja tulid iseseisvalt toime ka siis, kui haigus aeg-ajalt pead tõstis.
Suurbritannia riiklik tervishoiusüsteem tugineb siiani funktsionaalsete meeskondade mudelile. See tähendab, et vaimse tervise kriisi sattunud täiskasvanud liiguvad pidevalt erinevate üksuste vahel. Pärast esmast pöördumist tegeleb nendega lühiajaliselt kriisimeeskond, kes suunab abivajaja hiljem edasi psühhiaatrilise ravi meeskonna juurde. Taoline süsteem killustab raviteekonda ja sunnib inimesi oma lugu korduvalt uutele arstidele rääkima.
Teadlased võtsid patsientide säästmiseks eeskuju Soomest, kus välja arendatud avatud dialoogi mudel pakub Suurbritannia lünklikule süsteemile vastupidist lähenemist. Avatud dialoog on psühhiaatrias kasutatav mudel, mida rakendavad vastava väljaõppe saanud spetsialistid. Nende hulka võivad kuuluda psühhiaatrid, vaimse tervise õed, psühholoogid, kliinilised psühholoogid ja teised spetsialistid.
Tartu Ülikooli sotsiaalse innovatsiooni teadur ja avatud dialoogi eestvedaja Dagmar Narusson selgitas, et avatud dialoogi keskmes on dialoog ehk see, mida inimesed kriisi ajal räägivad ja väljendavad. Mudeli nurgakivi on võrgustikukohtumised, kuhu kaasatakse lisaks patsiendile ka tema pere või teised lähedased. Iga abivajajaga tegeleb algusest lõpuni sama spetsialistidest koosnev meeskond, kes toetab patsienti ka siis, kui viimane satub vahepeal haiglasse. Kuigi protsessi kaasatakse ka kliinilisi spetsialiste, ei suunata patsienti kergekäeliselt edasi.
Narusson rõhutas, kuidas avatud dialoogi puhul on oluline see, et abi vajava inimese kõrval kuulatakse ära ka tema lähedased. Inimene ei ole kunagi kriisis üksinda, vaid mures on ka pereliikmed ja nende mure mõjutab omakorda abivajajat. Samal ajal saavad pere ja lähedased inimest aidata, et olukorraga toime tulla. Kriis võib aga panna inimesed tundma, et nad on jõuetud ega tea, mida teha.
Avatud dialoogi puhul ei tähenda kohtumine pelgalt seda, et kõik saavad kordamööda rääkida. Spetsialistid loovad Narussoni sõnul reflektiivse ruumi, kus ka nad ise kuuldu üle arutlevad ja oma mõtteid peegeldavad.
Vastutuse võtmine
Olulise põhimõttena ei tehta inimese kohta tema juuresolekuta olulisi otsuseid. “Ühtegi jutuajamist ja ühtegi olulist otsust ei tehta nii, et inimene ei ole juures ja ta ei kuule ja ta ei osale selles,” ütles teadur. See muudab tema sõnul ka koostöö õhkkonda. Inimest julgustatakse võtma vastutust, kuid talle ei suruta seda peale.
“Inimesed räägivad sageli nendel kohtumistel teemadest, millest nad mitte kunagi rääkinud ei ole ning julgevad väga ausalt hakata otsima, kuidas sellest olukorrast välja saada,” kirjeldas Narusson.
Avatud dialoogi mudel erineb teaduri sõnul siiski näiteks paari- või pereteraapiast. Kui mõnes pereteraapia koolkonnas kuulavad terapeudid probleemi ära, kujundavad seejärel selle kohta hüpoteesi ja pakuvad võimalikke lahendusi, siis avatud dialoogis püütakse eeldustest ja valmis soovitustest hoiduda. “Need tuleb ühiselt üles leida,” sõnas ta.
Narussoni sõnul võib see aidata inimesel hakata ise tajuma, mida ta suudab teha ja mille eest vastutada. Samuti ei panda talle kohustusi väljastpoolt, sest kõrvalt ei ole alati võimalik teada, kui palju inimene parasjagu kanda jaksab.
Avatud dialoogi hakati algselt arendama kõige raskemate olukordade puhul, sealhulgas esimese psühhoosi ja selliste vaimse tervise probleemide korral, mille puhul tavapärane ravi ei andnud soovitud tulemust. Praegu kasutatakse seda maailmas väga erinevates vaimse tervise olukordades ja erinevate diagnooside puhul.
Uuringud on Narussoni sõnul näidanud, et avatud dialoogi mudel võib vähendada hiljem haiglaravi vajadust ning tagasilööke ja muude teenuste vajadus võib olla samuti väiksem. Samuti võib suureneda inimese võime ise oma eluga toime tulla.
Põhjalik uuring
Avatud dialoog töötati välja 1980. aastatel Soomes. Praegu kasutatakse seda enam kui 20 riigis üle maailma. Hiljuti ajakirjas The Lancet Psychiatry avaldatud uuring näitas, et patsiendid hindasid oma paranemist ja elukvaliteeti kõrgemalt kui need, keda raviti traditsioonilisel viisil. Uuring algas 2019. aasta juunis ja kestis 2021. aasta detsembrini.
Uuringus osales 500 patsienti, kes olid kriisiolukorras pöördunud vaimse tervise teenuste poole. Keskmine osaleja oli 38-aastane ja suur osa neist otsis abi depressiooni tõttu. Nad jagati kahte rühma: ühel rakendati avatud dialoogi, teine sai tavapärast ravi. Järgneva kahe aasta jooksul kogusid teadlased põhjalikke andmeid nii meditsiiniregistritest kui ka osalejate endi hinnangutest.
Uuringust selgus, et avatud dialoogis osalenud inimesed sattusid üle kolme korra harvem psühhiaatriaosakonda. Samuti kukkus järsult vajadus suunata neid inimesi tagasi kriisimeeskonna hoole alla.
Inimeste isiklik tunnetus peegeldas sarnast nihet. Patsiendid täitsid iga kolme kuu järel kahe aasta vältel elukvaliteeti ja taastumist puudutavaid küsimustikke. Avatud dialoogis osalejad andsid oma üldisele tervisele ja haigusest taastumisele oluliselt kõrgemaid hindeid. Samuti jäid nad pakutud raviga rohkem rahule.
Kui inimesed saavad avatud dialoogipõhist abi, vähenevad vaimse tervisega seotud kulud. Selle ühe põhjusena tõi Narusson välja vähenenud haiglaravi vajaduse: haiglas viibitud päevade arv lüheneb ning hiljem vajatakse vähem haiglaravi. Samuti võib väheneda vajadus teiste teraapiate ja toetuste järele. Teadur rõhutas, et osa neist järeldustest pärineb ka varasematest uuringutest, mitte ainult uuest Suurbritannia uuringust.
Kitsaskohana toovad autorid välja psühholoogilise baasravi laia kättesaadavuse. Uurimisalused said mõlemas rühmas uuringu vältel soovi korral muid psühholoogilisi ja farmakoloogilisi ravivõtteid. Uuringu iseloom ei võimaldanud ka osalejaid ega nende ravijaid rühmadesse kuuluvuse osas teadmatuses hoida. Seetõttu on sekkumise puhast mõju keeruline eristada.
Eestis on Narussoni hinnangul praegu umbes 30 avatud dialoogi väljaõppe saanud spetsialisti. Nende seas on nii neid, kes on õppinud Londonis, kui ka neid, kes osalesid Tartu Ülikooli korraldatud välisõppejõududega koolitusel.
Eestis on Narussoni sõnul avatud dialoogi väljaõppe vastu huvi ning koolitused jätkuvad. Uute koolitustega on tema sõnul juba alustatud ja väljaõppe saanud treenereid-koolitajaid tuleb juurde. See tähendab, et Eestis kujuneb praegu välja pinnas, millelt avatud dialoogi edasi arendada. “See pinnas või vundament, mille pealt edasi minna, see meil tegelikult kujuneb täpselt praegu,” ütles Narusson.
