El Niño on Vaikse ookeani troopikaosa loodusliku temperatuurikõikumise ehk El Niño-Lõunaostsillatsiooni (ENSO) soe faas. See tõstab ajutiselt planeedi keskmist temperatuuri ja muudab ilmastikumustreid kogu maailmas. Soojem ookeani pinnakiht  mõjutab tuulte ja sademete jaotust ning võib tekitada mõnes piirkonnas karmi põua, mujal aga tugevaid vihmasadusid, vahendab Nature.

Tänavu juunis alanud El Niño võib prognooside järgi kujuneda üheks ajaloo tugevamaks. Viimase 11 aasta jooksul on see juba kolmas väga tugev El Niño, mida teadlased peavad ebatavaliseks. See on andnud uut hoogu ka arutelule selle üle, kas inimtekkeline kliimamuutus muudab El Niñod sagedasemaks ja tugevamaks.

Üheste järelduste tegemist on seni takistanud lüngad algandmetes. Usaldusväärsed temperatuuriandmed troopilise Vaikse ookeani kaugemate piirkondade kohta ulatuvad valdavalt vaid 20. sajandisse. Arvutimudelid ei suuda aga täielikult jäljendada tuulte ja ookeanivee keerulisi vastastikmõjusid, mis ENSO tsüklit juhivad. Seetõttu ongi olnud raske hinnata, milline oli ENSO loomulik muutlikkus enne inimtekkelise soojenemise algust.

Korallid talletavad kliima ajalugu

Mineviku kliima uurimiseks kasutavad paleoklimatoloogid looduslikke arhiive, näiteks puude aastarõngaid ja merelisi kivistisi. Eriti väärtuslikku teavet pakuvad korallid, mille kasv jäädvustab ookeanis toimunud muutusi kuude kaupa. Lühiajaliste nähtuste nagu El Niño mõju tuvastamiseks on vaja just sellist ajalist täpsust.

Korallipolüübid ehitavad oma lubiskeleti mereveest eraldatud kaltsiumkarbonaadist. Sarnaselt puude aastarõngastega tekivad koralliskeletti kasvukihid, mille keemiline koostis sõltub muu hulgas ümbritseva vee temperatuurist. Korallikolooniatest võetud puursüdamike eri kihte analüüsides saavad teadlased seetõttu aimu ka mineviku ookeanitemperatuuridest.

Vaikse ookeani keskosast pärit koralliandmetest oli juba varem selgunud, et viimastel aastakümnetel on tugevad El Niñod sagenenud. Andmestikust puudus aga Vaikse ookeani idaosa ehk piirkond, kus El Niño mõju on kõige tugevam. 

Ehkki piirkonnas paiknevad Galápagose saared, kasvab seal koralle suhteliselt vähe. Värske uuringu juhtivautor Julia Cole sai aga mõne aasta eest vihje saarestiku kõrvalisest piirkonnast leitud korallide kohta. Tema uurimisrühm kogus sealt seepeale tuhandeid proove, mille abil õnnestus neil rekonstrueerida tuhande-aastane pilt piirkonnas nähtud muutustest.

Temperatuurikõikumised

Ajakirjas Science kirjeldatud andmestik toob esile, et ENSO kõikumiste ulatus on Vaikse ookeani idaosas viimase aastatuhande jooksul kasvanud. Eriti ulatuslik on muutus olnud viimase sajandi jooksul, mil kiirenenes ka inimtekkeline kliimasoojenemine.

Näiteks selgus, et aastatel 1990–2010 oli külmade ja soojade faaside vaheline kõikumine ligi 37 protsenti suurem kui 1850. aastale eelnenud aastatuhandel. Võrreldes aastatega 1851–1982 oli kasv 16 protsenti. Kõikumise amplituudi suurenemise taga on eelkõige tugevate El Niñode sagenemine.

USA riikliku ookeani- ja atmosfääriadministratsiooni NOAA kliimateadlase Michael McPhadeni hinnangul kinnitab uuring varasemaid järeldus, et kliimamuutus võimendab ENSO kõikumisi. Tulemus sobib tema sõnul kokku nii otseste vaatluste kui ka kliimamudelitega, mis osutavad samas suunas.

Samas pole endiselt selge, kuidas Vaikse ookeani temperatuuritsüklid tulevikus muutuvad. El Niñot juhivad ookeani ja atmosfääri keerulised vastastikmõjud, mille muutusi on raske täpselt ette näha. Korallid võimaldavad luua küll mineviku kliimast üksikasjalikke rekonstruktsioone, kuid tuleviku kohta annavad need vaid kaudset teavet.

Kliimamudelite prognooside järgi sagenevad tugevad El Niñod kliima jätkuva soojenemise korral sel sajandil veelgi. Kuna nähtus mõjutab ilmastikku kogu maailmas ning võib põhjustada suuri kahjusid nii ökosüsteemidele kui ka majandusele, suurendab see vajadust valmistuda selle mõjudeks senisest paremini.