Haridusminister Kristina Kallas ütleb, et septembris võib koolikohata jääda kuni 400 õpilast. Sellest ei peaks aga sündima küsimus, kuidas nende lastega pärast kooliaasta algust tegeleda, vaid hoopis palju ebamugavam küsimus: kuidas jõudis Eesti riik olukorda, kus haridusminister peab ette ennustama, kui palju õppimiskohustuslikke lapsi võivad sügisel haridussüsteemist välja jääda?

Ministri ülesanne ei ole olla Eesti koolisüsteemi ilmaennustaja. Ministri ülesanne on korraldada süsteem nii, et õppimiskohustuslikul lapsel oleks olemas koolikoht, vajalik tugi ja selge haridustee.

Kui minister ütleb juba augusti lõpus, et sajad noored võivad jääda koolikohata, tunnistab ta sisuliselt, et riigi süsteem ei tööta nii, nagu see peaks töötama.

Veelgi kõnekam on see, et minister ise kirjeldab olukorda, kus laps ja tema vanemad peavad pidevalt jälgima, millises koolis mõni koht vabaneb. Tallinnas on gümnaasiumikohad täis ning isegi keskmiste tulemustega noorel võib olla raske soovitud kooli pääseda. Samal ajal tunnistab minister, et kogu see olukord on õpilaste jaoks stressirohke.

Aga kelle ülesanne on seda stressi vähendada? Kas lapse? Vanema? Või siiski riigi ja haridussüsteemi korraldava ministri? Riik ei tohi last pimedasse nurka kaotada

Kõige tõsisem probleem ei ole isegi koolikohtade nappus, vaid teadmatus nende laste suhtes, kelle haridustee kohta riigil selge info puudub.

Siin tuleb olla aus ja täpne: iga kooli nimekirjast puuduv laps ei tähenda automaatselt, et riik on ta haridusest välja tõrjunud. Põhjuseks võib olla pere kolimine, välismaal elamine, Ukrainaga seotud ränne või andmete liikumine eri süsteemide vahel.

Kuid just seepärast peakski riigi süsteem toimima paremini. Kui õppimiskohustus on riigi prioriteet, ei tohiks laps muutuda nähtamatuks alles augusti lõpus. Kui süsteem ei tea, kus õppimiskohustuslik laps on või millist haridusteed ta jätkab, peaks see olema varajane häiresignaal, mitte sügise eel avastatud statistiline probleem.

Küsimus ei ole ainult selles, mitu last septembris kooli ei jõua. Küsimus on selles, miks riik ei suutnud nende lastega varem ühendust saada ja probleemi enne kooliaasta algust lahendada.

Haridussüsteem ei saa töötada põhimõttel, et kõigepealt laps kaob ja seejärel hakkame teda otsima. Kui lapsel on üheksa aastat probleem olnud, ei tekkinud see augustis

Kallas on pakkunud ühe lahendusena ettevalmistavat õpet noortele, kes ei ole pärast põhikooli valmis tavapäraseks gümnaasiumi- või kutseõppeks. Sellisel lahendusel võib olla oma koht ja mõte. Küsimus ei ole selles, kas ettevalmistav õpe on halb või hea.

Küsimus on selles, miks jõuab laps üldse üheksanda klassi lõppu olukorras, kus tal on nii suured õpilüngad või tugivajadused, et ta ei ole valmis järgmisele haridustasemele minema.

Kui lapsel on olnud üheksa aastat raskusi, ei tekkinud probleem 2026. aasta suvel. See on olnud süsteemis aastaid.

Siin peaks minister rääkima mitte ainult sellest, kuhu me need noored nüüd suuname, vaid ka sellest, miks varasem tugisüsteem neid õigel ajal ei aidanud.

Veelgi murettekitavam on ministri hinnang, et ka ettevalmistava õppe puhul võib osa noori ikkagi haridussüsteemist välja langeda.

Kui minister ütleb ette, et osa lapsi võib ka pärast pakutud lahendust „ära kaduda“, siis ei ole see enam pelgalt statistiline prognoos. See on hoiatus, et pakutud süsteem ei pruugi kõiki lapsi tegelikult aidata.

Vanematele ei ole see eriti lohutav sõnum. Tallinnas ei ole probleem selles, et lapsed tahavad õppida Tallinna olukord muudab probleemi veelgi konkreetsemaks.

Kui põhikooli lõpetanud noor ei saa gümnaasiumisse, sest tema tulemused ei ole piisavalt head või sobivaid kohti lihtsalt ei jätku, ei saa vastuseks olla: minge kutsekooli, seal on kohti.

Kutseharidus ei ole teisejärguline haridus. Vastupidi – Eesti vajab tugevat ja väärtustatud kutseharidust. Aga kutsekool ei saa olla universaalne prügikast olukorrale, kus gümnaasiumikohti ei jätku.

Kui noor soovib jätkata gümnaasiumis ja riik ütleb talle sisuliselt, et sobivat kohta ei ole, tuleb kõigepealt küsida, kas koolivõrk on planeeritud vastavalt tegelikule vajadusele.

Kui riik laiendab õppimiskohustust, peab ta samal ajal arvestama, kui palju noori sellest tulenevalt haridussüsteemis edasi liigub ja kui palju koolikohti selleks vaja on. Ei saa olla nii, et reform tehakse ära ja alles seejärel hakatakse vaatama, kuhu lapsed mahuvad. Lapsed ei ole Exceli tabeli read, mida saab pärast reformi rakendumist ümber tõsta.

Nad on inimesed, kellel on kodu, vanemad, sõbrad ja oma elu. Kui lahendus tähendab lapse saatmist teise linna, teise piirkonda või perekonnast eemale, ei ole tegemist pelgalt „vaba koolikoha“ leidmisega. Kolida laps Pärnust Saaremaa internaati, pole vastuvõetav ei lastele ega ka nende vanematele.

Siin jõuamegi kõige olulisema küsimuseni – kes vastutab? Kes vastutab selle eest, et õppimiskohustuse rakendumise ajal ei ole kõigil noortel kindlat koolikohta? Kes vastutab selle eest, et laps ja tema vanemad peavad ise jälgima, millises koolis mõni koht vabaneb? Kes vastutab selle eest, et riigil puudub osa õppimiskohustuslike laste kohta piisav teadmine? Kes vastutab selle eest, et probleemid, mis on kujunenud aastate jooksul, jõuavad süsteemi huviorbiiti alles põhikooli lõpus? Ja kes vastutab siis, kui minister ise ütleb, et süsteem on noortele stressirohke ja vajab ümbertegemist?

Need ei ole opositsiooni kiuslikud küsimused. Need on poliitilise vastutuse küsimused. Ministriks olemine tähendab vastutamist ka siis, kui probleemid on tekkinud enne sinu ametiaega. Ja eriti tähendab see vastutamist siis, kui tegemist on sinu valdkonnas käivitatud või rakendatud reformiga. Minister ei saa võtta reformi eest poliitilist au ja probleemide tekkimisel taanduda olukorra kirjeldajaks.

Juht ei ole inimene, kes teatab, kui suur probleem on. Juht on inimene, kes lahendab probleemi enne, kui see jõuab kriisini. Me ei vaja haridusministrilt ennustusi Kõige suurem probleem ei ole seega see, et Kristina Kallas ennustab 300–400 koolikohata last. Kõige suurem probleem on see, et selline ennustus on üldse võimalik.

Me ei peaks augusti lõpus arutama, kui palju lapsi võib septembris haridussüsteemist kaduda. Me peaksime saama ministrilt vastuse, kui palju lapsi on juba üles leitud, millisele lapsele on tagatud koolikoht, millisele lapsele on tagatud vajalik tugi ja mida tehakse iga ülejäänud lapsega enne kooliaasta algust.

Haridusministeerium ei saa olla ilmateenistus, mis annab tormihoiatuse ja jääb siis ootama, mis juhtub. Riigi ülesanne ei ole ennustada, kui palju lapsi pimedasse nurka kaob. Riigi ülesanne on hoolitseda selle eest, et ükski laps sinna ei kaoks.

Seepärast on Kristina Kallaselt õigustatud küsida mitte ainult seda, mida ta kavatseb nüüd teha, vaid ka seda, miks selline olukord tema vastutusel üldse tekkis.

Kui minister ei suuda tagada, et õppimiskohustuslikul lapsel on õigel ajal olemas koolikoht ja toimiv haridustee, kui süsteem jätab sajad noored ebamäärasesse olukorda ning kui lahenduseks pakutakse süsteemi ümbervaatamist alles pärast probleemi ilmnemist, siis on täiesti põhjendatud küsida, kas minister on oma ülesannete kõrgusel.

Poliitiline vastutus ei alga siis, kui kõik lahendused on ammendunud. Poliitiline vastutus algab siis, kui süsteem ei täida oma eesmärki. Ja praegu on põhjust küsida, kas Eesti haridussüsteem täidab oma kõige elementaarsemat ülesannet: tagada, et iga õppimiskohustuslik laps ei jääks oma haridusteel üksi.

Kristina Kallas, Eesti lapsed ei vaja ministeeriumilt ennustust selle kohta, kas nad leiavad septembris kooli. Nad vajavad kindlust, et riik on nende jaoks olemas. Kui seda kindlust ei suudeta tagada, on tagasiastumise nõudmine täiesti põhjendatud.

Minister Kristina Kallas, astu tagasi.

Kai Rimmel, EKRE Naisühendus

Loe allikast edasi