Kannatama hakkas ka tööelu. Mitmeid kordi läks Hanna otse peolt tööle. Täiesti magamata. Ka raha jäi vähemaks, sest narkootikumide pruukimine on kallis harjumus. „Eriti kallis on kokaiini tarvitamine,“ möönab naine.

Narkootikumidest tingitud muutuseid käitumises märkasid ka lähedased. Hanna hakkas kergemini ärrituma asjade peale, mis enne ainetega kokkupuutumist poleks teda kõigutanud. Süütenöör läks aina lühemaks. Lisaks sellele hakkas naine pereüritusi maha magama. Pohmell oli lihtsalt nii hull, et ta ei suutnud kohale minna. „Mul oli tunne, nagu oleks ühe jalaga hauas.“

Ääretult halva enesetunde tõttu jäidki mõned pereüritused ja sünnipäevad vahele, sellest on tal tagantjärgi väga kahju. Käitumise muutumisele vaatamata ei kahtlustanud vanemad kordagi, et tütar narkootikume kasutab. Õele oli Hanna siiski ise maininud, et vahel tarvitab.

Sünnipäevaeufooria

Eriti halvasti lõppes Hanna jaoks aga tema 25. sünnipäevapidu. Sõprusring oli juba päev varem otsustanud, et tuleb korralik möll. „Olime seltskonna peale varunud peoks väga erinevaid aineid ning teadsime, et pidu võib venida mitme päeva pikkuseks,“ meenutab Hanna.

Väga pikalt ei saanud Hanna aru, et peo käigus midagi valesti oleks läinud. „Kõik tundus alguses väga hästi minevat. Tunne oli eufooriline, emotsioonid kõrgel ja meil oli lõbus,“ räägib naine. Et midagi on väga valesti, mõistis Hanna esmakordselt järgmisel hommikul, mil peolised olid jõudnud tema koju järelpeole. Ta ise oli peo käigus juba korduvalt MDMA-d ja LSD-d tarvitanud. Pärast selle kõige otsa veel suure koguse kokaiini ninna tõmbamist sai ta aru, et oli teinud vale otsuse. „Kõik hakkas väga kurjakuulutavalt ringi käima. Tapeedimustrid tundusid vägivaldselt liikuvat ja üleüldse muutus kõik väga kummaliseks ja veidraks,“ meenutab Hanna.

Hanna sünnipäev on sügisel ning ta läks üsna õhukeste riietega kodupoodi peolistele alkoholi juurde ostma. Õue jõudes sai ta aru, et tervislik seisund läheb järjest veidramaks. „Poes oli mul tunne, et toiduletid hakkavad mulle peale vajuma,“ meenutab naine ning imestab tänini, kuidas sellises seisus inimesele üldse veel alkoholi juurde müüdi.

Ta hakkas reaalsusega kontakti kaotama. „Poest välja tulles hakkasin kuulma hallutsinatsioone, kuulsin justkui kedagi enda taga jooksmas. Vaatasin selja taha, kuid kedagi ei olnud. Kaugusest kuulsin nagu keegi hüüaks mu nime, kuid kedagi polnud,“ räägib Hanna.