Tahaksin alustada veidi üldisema küsimusega. Kuidas teile tundub, kuidas sõda praegu kulgeb? Milline on olukord rindel ja milline on meeleolu Ukraina ühiskonnas?
See on muidugi üsna keeruline küsimus, sest olukord on mitmetahuline. Ühelt poolt ütleb ainuüksi see tõsiasi, et oleme suutnud Venemaa agressioonile vastu seista juba viiendat aastat, nii mõndagi nii Ukraina kui ka Venemaa kohta. Ma arvan, et me kõik mäletame esialgseid prognoose, et venelased saavutavad ülekaalu mõne päeva või ehk paari nädalaga, kuid nad ei suuda siiani saavutada kontrolli isegi nende territooriumide üle, kust nad oma sissetungi alustasid, nagu näiteks riigi idaosas. Nii et teatud mõttes räägitakse Ukrainas, et see on juba võit, sest Venemaa pole oma eesmärke saavutanud, ja on ilmne, et ta ei suudagi neid saavutada – olgu selleks siis Ukraina kaardilt kustutamine või marionettvalitsuse paigaldamine.
Teisalt on see muidugi kurnamissõda ja riik on väsinud. On arusaadav, et me poleks suutnud kõiki neid aastaid vastu pidada ilma rahvusvahelise solidaarsuse ja toetuseta, ning oleme selle eest tõeliselt tänulikud.
Samuti pean kasutama juhust, et tänada eestlasi, sest Eesti on üks meie sõpradest ja liitlastest. Kuid ressursid on Ukraina ja Venemaa puhul võrreldamatud. Me näeme puudust… Mulle ei meeldi rääkida inimestest kui ressurssidest, aga sõjaajal on puudus inimressursist ja see on keeruline.
Me elame üle tohutut tragöödiat. Mis puutub rindejoonde, siis näeme, et Ukraina on õppinud inimjõu nappuse tingimustes andma asümmeetrilisi vastuseid. Me kasutame tehnoloogiat ja see on droonide sõda, seega on olukord peaaegu patiseisus. Venelased küll edenevad teatud rindelõikudes, sealhulgas mõnel üliolulisel territooriumil, kuid ka Ukraina on edasi liikunud ja taastanud kontrolli märkimisväärse osa territooriumi üle. Seega on tegemist pikaleveninud sõjaga ja kahjuks ei paista praegu lähitulevikus sellele mingit lõppu.
Millist toetust Ukraina praegu partneritelt kõige enam vajab?
Me mõistame, et suudame ühiskonnana toimida tänu rahvusvahelisele rahalisele toetusele, eelkõige Euroopa Liidult ja meie partneritelt, mis on väga oluline. Aga kuna räägime sõjast, siis esimene asi on sõjaline toetus. Sõjaväe rahaline toetamine. Praegu näeme, et suudaksime toota rohkem relvi, sealhulgas droone, kui meil oleks rohkem rahalisi vahendeid.
Samuti on pidev vajadus varustuse järele. See on arusaadav. Ja muidugi surve Venemaale, sest praegune üldine arusaam – vähemalt Ukrainas, aga usun, et ka rahvusvaheliselt – on see, et Venemaa juhtkond ei näita üles mingit tahet seda sõda lähiajal lõpetada. Me peame tegema sõja pidamise nende jaoks liiga kalliks. Ja seda saab saavutada vaid kooskõlastatud tegevusega nii rindel Ukrainas kui ka poliitilise, diplomaatilise ja majandusliku survega Venemaale, sealhulgas sanktsioonidega.
Te juba mainisite, et Ukraina on kurnatud ja president Volodõmõr Zelenski on öelnud, et just ukrainlased hoiavad Euroopa rinnet, kuid ukrainlased on samuti inimesed, mitte terminaatorid ja on vale eeldada, et see saab olla püsiv lahendus. Mida te sellest ütlusest arvate?
See on üks neist hetkedest, mil ma härra Zelenskiga nõustun. Teatud aja jooksul, näiteks eelmisel aastal, kuulsin ma teistes riikides – eriti teistes Euroopa riikides – palju juttu ukrainlaste vastupanuvõimest. See on olemas. Ukraina on vastupidav, kuid ukrainlastele endile on praegusel ajal vahel raske seda juttu kuulata, sest see võib luua valeettekujutuse, et ukrainlased peavad kõigele vastu, et nad suudavad üle elada isegi kõige raskemad tingimused. Ukrainlased on inimesed ja inimesed võivad murduda. Me ju näeme, et nii paljud inimesed on nende aastate jooksul läbi elanud isiklikke ja kollektiivseid tragöödiaid. Nii et seda arusaama vastupanuvõimest tuleks toetada, hoida ja teatud määral kaitsta.
Ukraina peab endiselt vastu ning arvamusküsitluste, aga ka igapäevase suhtluse põhjal hoiab valdav enamus ukrainlasi endiselt oma positsiooni. Nad ei taha rääkida rahust iga hinna eest, sest üldiselt mõistetakse, et rahu iga hinna eest tähendaks kaotust. See ei ole kindlasti sõda territooriumi pärast. Venemaa ei vaja rohkem territooriumi. Venemaa ei tea isegi, mida omaenda territooriumiga peale hakata – see on liiga suur. Kuid see on maailmavaadete ja väärtuste sõda. Enamik ukrainlasi seisab oma väärtuste eest ning me usume, et jagame neid väärtusi ka teiste riikide inimestega: inimväärikus, austus inimõiguste vastu ning soov elada vabalt, vastastikuses austuses ja ilma hirmuta. Me kaitseme neid, kuid me peame seda tegema koos.
Mõned inimesed, kes maksavad selles sõjas väga kõrget hinda ja kelle saatus on teile eriti südamelähedane, on sõjavangid ja kinnipeetud tsiviilisikud. Kui palju inimesi umbkaudu praegu sellises olukorras on?
Viimaste avalikustatud hinnangute kohaselt on Venemaa vangistuses üle 7000 Ukraina sõjavangi. Samas peaksime meeles pidama, et Venemaa ei teata kõigist Ukraina sõjavangidest rahvusvahelistele organisatsioonidele, näiteks Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele, ja nad on loetletud teadmata kadunutena. Seega räägime tõenäoliselt suuremast arvust. Mõnede valitsusväliste organisatsioonide hinnangul on see arv 10 000, seega kuskil 7000 ja 10 000 vahel. Kuid seda siis, kui räägime Ukraina sõjaväelastest Venemaa vangistuses.
Lisaks on ka tsiviilisikutest kinnipeetavad, keda Venemaa agressorid Ukraina okupeeritud aladel kinni pidasid, ja siin me tegelikult numbreid ei tea. Nimeliselt on tuvastatud umbes 2000 tsiviilisikut, kelle venelased kinni pidasid. Kuid paljud inimesed lihtsalt kadusid. Nad viidi niinimetatud filtratsiooniprotseduuridele või nad lihtsalt kadusid tänavatelt ja kui nende sugulased pöörduvad okupatsioonivõimude poole, saavad nad vastuseks: me ei tea, kus see inimene on.
Kui olin Venemaa vangistuses, sattusin ühel hetkel samasse kambrisse mitme tsiviilisikuga, kes olid selle läbi teinud, ja nad muretsesid, et nende lähedased ei tea, kus nad on. Ukraina ombudsman hindas kinnipeetud tsiviilisikute arvuks 16 000. Kuid tegelikult me ei tea.
Teid võeti sõdurina vangi ja veetsite vangistuses üle kahe aasta. Kuidas te seda kirjeldaksite, kui te soovite sellest rääkida?
Mul ei ole midagi sellel teemal rääkimise vastu, sest ma arvan, et see on midagi, millest inimesed peaksid teadma. Samuti mõistan, et mul vedas – mitmes mõttes. Eelkõige seetõttu, et mind vabastati pärast kahte aastat ja nelja kuud Venemaa vangistust. Mind vabastati ühe vangide vahetuse käigus. Kuid enamik neist Ukraina sõjavangidest, kellega koos ma vangistuses olin – või vähemalt paljud neist –, on endiselt seal.
Ma mõistan, et pean sellest rääkima, sest nemad ei saa enda eest rääkida. Me tegelikult ei teadnud, mida oodata, kui meid vangi võeti. See juhtus 2022. aasta juunis riigi idaosas, Luhanski oblastis. Ma teadsin rahvusvahelisest humanitaarõigusest, Genfi III konventsioonist, mis reguleerib sõjavangide kohtlemist. Teadsin, et Venemaa ei järgi ega austa seda, kuid ma ei teadnud, mis määral. Tundub, et Genfi III konventsioonis pole ühtegi punkti, mida ei rikutaks.
Esimene asi, mida Venemaa vangistuses tajud, on hirmu ja vägivalla õhkkond. See on esimene asi, mis Ukraina sõjavangidele luuakse.
Oli erinevaid perioode ja esimesed paar kuud olid kõige raskemad, sest seal oli vägivalda, peksmisi ja meid allutati kurnavatele füüsilistele harjutustele. Loomulikult sunniti meid Venemaa hümni pähe õppima ja seda käsu peale laulma. Toitu oli vähe, see oli halb ja portsjonid väga väikesed, nii et valitses nälg. Hügieeni polnud, meile ei antud hügieenitarbeid. Meil ei olnud põhimõtteliselt mitte midagi – isegi tualettpaberit polnud. See oli raske aeg.
Siis hakkas olukord muutuma, kuid selleks ajaks otsustasid minu vangistajad, et mind ei piisa lihtsalt sõjavangina hoida, ning nad mõistsid mind süüdi fabritseeritud kriminaalasjas. Mulle määrati 13-aastane vanglakaristus ja hiljem kohtasin ka teisi Ukraina sõjavange, kelle vastu olid samuti kokku pandud valekriminaalasjad ja kes mõisteti pikkadeks aastateks vangi.
See on süsteemne, see pole midagi eraldiseisvat. Seda juhtub paljudes kohtades ja enamik neist juhtumitest on lihtsalt välja mõeldud. Esimene inimene, kellele ma pärast ülekuulamist selles väidetavas kriminaalasjas mõtlesin, kui mind vangikongi tagasi viidi, oli minu vanavanaisa, kes tapeti 1938. aastal Stalini suure terrori ajal “rahvavaenlasena”. Hiljem sain ma ligipääsu tema toimikule – see oli täielikult fabritseeritud juhtum. Mõtlesin, et milline iroonia: seesama süsteem – sest see on tõesti seesama süsteem – fabritseeris rohkem kui 80 aastat hiljem naaberpiirkonnas Ukrainas kriminaalasja tema lapselapselapse vastu. Ja samuti kaasnes sellega karistus – mitte surmanuhtlus, vaid pikaajaline vangistus –, sest süsteem on jäänud samaks.
Usun, et meie vastupanu üks eesmärke on see süsteem lõplikult purustada. Vangistuse tingimused erinevad asukohati. Mõnes kohas on need halvad, teises veel halvemad. Kuid Venemaa vangistussüsteemi üldine joon on see, et seda viiakse läbi täielikus vastuolus rahvusvahelise humanitaarõigusega. Ja nii nad jätkavadki.
Inimõigusorganisatsioonid on öelnud, et selline piinamine ja kõik see, mida te mainisite, on Venemaa vangistuses süsteemne. Milline peaks välja nägema vastutusele võtmine ja miks on see oluline, isegi kui me ei saa ehk neid kurjategijaid lõpuks karistada? Miks on oluline püüda rääkida õiglusest ja miks on oluline neid asju uurida?
Ma usun, et on ülioluline püüda jalule seada õiglus. Ukraina ühiskonnas on praegu tohutu nõudlus õigluse järele väga erinevatel tasanditel, eriti mis puudutab sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid, mida panevad toime Venemaa okupandid. Osa sellest on kuriteod sõjavangide ja kinnipeetud tsiviilisikute vastu – need on sõjakuriteod ja rahvusvahelise õiguse, sealhulgas humanitaarõiguse rikkumised. Kui me jätame need niisama, kui me neid ei uuri, kui me ei püüa süüdlasi vastutusele võtta, siis me mitte ainult ei jäta kuritegusid karistuseta, vaid julgustame ka teisi kurjategijaid neid kordama.
Me näitaksime sellega, et õiglus ja rahvusvaheline õigus ei tähenda midagi ja seda me ei saa endale lubada. Nii et me peame seda tegema. Seda praegu ka tehakse. Ukraina õiguskaitseasutustes ja kohtutes on kriminaalasju. Venemaa kurjategijaid mõistetakse süüdi tagaselja, aga mõistetakse.
Muidugi on olemas ka rahvusvahelised mehhanismid. Mõnes riigis kehtib universaalne jurisdiktsioon, mida saab kasutada ja vahel ka kasutatakse. Nii keeruline kui olukord rahvusvahelise kriminaalkohtuga praegu ka poleks, on see ainulaadne institutsioon, mis suudab süüdlased tegelikult kohtu ette tuua. Isegi kui nad jäävad lihtsalt Venemaale ega lahku kunagi oma riigist hirmust arreteerimise ees, näitab see neile, et nende kuritegusid pole unustatud ja nad peavad vastutama. Ma arvan, et see on väga oluline.
Related Posts
