Liialdused pole poliitikas kunagi välistatud olnud, kuid parlamendivalimiste lähedus ja valitsuse nõrgenenud positsioon toovad selle järjest selgemalt välja. Näiteks Isamaa liider Urmas Reinsalu ei hiilga tagasihoidlikkusega, kasutades viimasel ajal ohtralt väljendit “usalduskriis”.

Olgu see kriis seotud veel toimumata presidendivalimiste või valitsuse tegemistega, kuid üks on kindel, Eesti on Reinsalu arvates jätkusuutmatul kursil ja poliitilisel kahjul, mida Reformierakonna eestvedamisel põhjustatakse, pole legitiimsust. Nii kõlaski möödunud nädalavahetusel häälekalt Isamaa, Keskerakonna ja EKRE solidaarne üleskutse, et Eesti ei saa enam erakorraliste valimisteta edasi minna. Aga kas see poleks mitte malelaua uppilöömine enne, kui kuningas on alistunud?

Kui parlamendil õnnestukski ametis olevale valitsusele umbusaldust avaldada ja järgmise sammuna esile kutsuda erakorralised valimised, tähendaks see kõiki nüansse arvesse võttes, et need toimuksid hiljemalt 40 päeva pärast valimiste väljakuulutamist ehk heal juhul kusagil oktoobris või isegi novembris.

Sellisel juhul kaotaks aga uus valitav riigikogu oma muidu nelja-aastasest ametiajast seitse–kaheksa kuud, sest seaduse järgi toimuksid järgmised korralised valimised siis juba 2030. aasta kevadel, mitte 2031, nagu juhtuks siis, kui toimuksid korralised valimised tuleva aasta märtsis. Põhiseadus ütleb nimelt selgelt, et korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb riigikogu eelmiste valimiste aastale.

Võib-olla õnnestuks neil venitada uue aasta alguseni, aga siis on märts juba nii lähedal, et erakorraliste valimiste vajadus muutub küsitavaks. Sestap oleks opositsioonile soodsam järgida hoopis EKRE üleskutset, moodustada valimisteni ajutine valitsus, kuhu ei kuuluks Reformierakond ja Eesti 200. Aga sellekski tuleks esmalt praegusele valitsusele umbusaldust avaldada ja omavahel kevadeni ühine keel leida.

Tegelikult on vähemusvalitsusi Eesti ajaloos olnud ennegi. See on parlamendi reaalsus, kui sinna kuulub rohkem kui kaks–kolm erakonda, mitte et valitsejatel puudub otsustamiseks mandaat, nagu viitavad opositsioonierakonnad. Hakata sellises poliitilises olukorras alati parlamenti ümber valima pole lihtsalt mõistlik. Pigem loob praegune emotsionaalne ja liialdustest paks õhkkond hoopis segadust, mille tõttu muutub valimistel valiku langetamine veelgi raskemaks.

Keda siis usaldada järgmistel valimistel? Kuidas näiteks kontrollida seda, kas lubadustel on katet ja juttudel tõepõhi all. Ilmselt võetakse appi tehisaru, mis on võimeline kasvõi reaalajas kontrollima, kas öeldu vastab tõele. Tehniliselt võiks ka ERR mõnes oma tulevases teledebatis tekitada poliitiku suu ümber digitaalse suitsuvine, kui too valetama hakkab.

Niikuinii elame ajal, mil parlamendiliikmete sõnavõtud ja arupärimised on juba läbinud tugeva tehisaru kontrolli, kui mitte täielikult mõtteroboti loodud. Jaguks neil poliitikutel ainult tarkust, mitte astuda sellisesse ämbrisse, nagu Kanada konservatiivne poliitik Bill Oliver, kes oma sõnavõtus korduvalt tehisaru viipe ette luges. Nii et kui kuulete poliitikut kõnelemas ja ta mõnda lõiku kordama hakkab, sõnades juurde, et siin on selle sama mõtte lühem ja loomulikum versioon, võite olla kindel, et see pole tema enda, vaid hoopis tehisaru jutt.

Eraldi kategooria moodustavad praalijad, kelle puhul on kogu maailma tarkus kogunenud just tema pea sisse. Ja eks sellised poliitikud õpivad suurtelt eeskujudelt. Nii on ka USA president Donald Trumpi väljaütlemistest alati läbi kumanud midagi tuttavlikku, lausa belletristilist, alates sellest, kui ta ametisse asumise järel teatas, et on “maailma parim rahutegija”. Sestpeale on iga järgmine lause lähenenud kiitlemisele, millega suutis hakkama saada vaid “maailma parim” Katuse-Karlsson.

Kui need kaks parajalt paksu meest kohtuksid, saaks Trump öelda, et tal on maailma parim mälu ja ta on maailma parim rahanduse ekspert, sõnateadja ja sõjanduse guru. Karlsson võiks vastukaaluks sõnada, et ta on maailma parim kunstlendur, aurumasinist, kukemaalija ja kiirkoristaja. Ja Trump võiks selle jutuajamise lõpetada väitega, et paljud inimesed ütlevad, et hoopis Trump ise on maailma parim Karlsson.

Asja kurbloolisus seisneb muidugi selles, et neist vaid üks on ilukirjanduslik tegelane. Nii tuleks ka meil, valijatel, kindel olla, et valitav inimene on ikka lihast ja luust, mõtlev inimene, mitte ilukirjanduslik kangelane, kes kiitlemise kõrval mõtlemisele rõhku ei pane. Ärge siis laske end tirriteerida ja hullutada, sest see kõik käib vaid ühe eesmärgi nimel: võita teie hääl.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.