Inimesed seostavad tugevat tsitruselõhna sageli värskuse ja puhtusega. Tuba tundub paljudele puhas alles siis, kui õhus hõljub tuntav keemiline aroom. Nüüd nähtub aga uue uuringu esialgsetest tulemustest, et näilisel puhtusel on oma hind. 

Paljudele levinud puhastusvahenditele annavad neile iseloomuliku lõhna terpeenid, näiteks limoneen ja alfa-pineen. Looduses paiskavad neid lenduvaid ühendeid õhku näiteks okaspuud ja tsitruselised, andes metsaõhule puhta aroomi. Kuigi loodusliku päritolu tõttu peetakse männi- või sidruniekstraktiga tooteid tihti ohutuks, algatavad kontsentreeritud eeterlikud õlid siseruumides väga kiire keemilise ahelreaktsiooni.

Enamasti inimesed seda ohtu majapidamislõhnu peites aga ei teadvusta. Uuringu juhtivautori ja Purdue Ülikooli ehitusinseneeria kaasprofessor Brandon Boori sõnul eemaldatakse koristades pindadelt küll viirused ja bakterid, kuid paistakse samal ajal siseõhku märkamatult hulganisti pisiosakesi. Nagu ta hiljutises konverentsiettekandes välja tõi, saab tuba küll näiliselt puhtaks, kuid hingatav õhk sisaldab rohkem saasteaineid.

Regulaarselt küüritud elutubadesse koguneb lühikese ajaga palju reaktiivseid gaase. Nende ainete kontsentratsioon võib ületada isegi tihedas metsas mõõdetud looduslike terpeenide taset. Suurtes kogustes koormavad muidu süütud lõhnaained seega kopse, mis tähendab, et toote looduslik kuvand osutub petlikuks.

Nähtamatu torm

Terpeenid vajavad saaste tekitamiseks piisavalt osooni. Enamasti jõuab see reaktiivne gaas tubadesse tuulutamisel välisõhust, aga osooni tekitavad juurde ka teatud koduseadmed. Eriti palju paiskavad osooni ruumi koroonapandeemia ajal populaarseks saanud ioon- ja UV-õhupuhastid. Sellised seadmed loovad koos lõhnastatud pesuvahenditega soodsa pinnase nanoosakeste tekkeks.

Kui osoon ja puhastusvahendite aurud kohtuvad, vallandub toas piltlikult öeldes keemiline torm. Juba paari minutiga paiskuvad õhku sekundaarsed orgaanilised aerosoolid: iga minutiga tekib juurde miljardeid või isegi triljoneid nanoosakesi. Uurijate sõnul on see protsess koduseinte vahel murettekitavalt kiire.

Sekundaarsed orgaanilised aerosoolid tekivad mitmes etapis. Algne terpeenimolekul laguneb osooni toimel väiksemateks hapnikku sisaldavateks osakesteks. Need uued ühendid kleepuvad õhus kokku ja mõnekümne sekundiga saab nähtamatust molekulikobarast uus tahke või vedel osake.

Palja silmaga seda aerosoolipilve aga ei näe. Brandon Boori sõnul ei teki õhku nähtavat tolmu ega vinet, kuigi kahjulikke osakesi moodustub lakkamatult. Osakeste läbimõõt jääb vahemikku 1–30 nanomeetrit ehk tavalised majatolmu kübemed on neist uutest ühenditest tuhandeid kordi suuremad.

Oma üliväikese mõõdu tõttu on sekundaarsed aerosoolid organismile eriti ohtlikud. Kui tavaline maja- või õietolm takerdub ülemistesse hingamisteedesse ja inimene selle välja köhib, siis nanomeetrise läbimõõduga osakesed tungivad sügavale kopsukoesse. Sealt pääsevad need vereringesse ja levivad edasi elunditesse.

Sarnast õhusaastet hingavad inimesed tavaliselt sisse suurlinnade ummikutes. Töörühma sõnul hingab põrandat pesev inimene sisse sama palju pisiosakesi kui mitmerealise magistraali ääres seisev jalakäija. Põhimõttelise erinevusena paiskavad autod õhku nanosuuruses tahmaosakesi.

Eelistada tasub lõhnatuid vahendeid

Riskide vähendamiseks ei pea töörühma sõnul keegi koristamisest loobuma. Piisab, kui vältida tugevate eeterlike õlidega küllastunud vahendite pidevat kasutust ning hoida aknad koristamise ajal ja järel pärani lahti. Nii lenduvad reaktiivsed aroomiühendid toast välja enne, kui jõuavad osooniga reageerida.

Täit ülevaadet puhastuskeemia tervisemõjudest teadlastel siiski veel pole. Ameerika Keemia Seltsi konverentsil esitletud andmed põhinevad peamiselt katsetel, mille Brandon Boori töörühm tegi Purdue Ülikooli juurde ehitatud spetsiaalses maja meenutavas väikeses laboris. Päris kodudes mõjutavad reaktsioonide kiirust ka temperatuur, õhuniiskus ja ruumis viibivate inimeste arv. Lähiaastatel plaanivad uurimisrühmad liikuda laboritest päris eluruumidesse. Kui tõhusalt suudavad ventilatsioonisüsteemid nanopilvi hajutada, peavad näitama edasised uuringud. Töörühma sõnul tasub senikaua eelistada lõhnatuid seepe ja puhastusvahendeid.

Brandon Boor tutvustas oma töörühma uurimistulemusi Ameerika Keemia Seltsi (ACS) konverentsil peetud ettekandes.