Erakorralise meditsiini osakond (EMO) võib olla üks esimesi kohti, kuhu vägivalla tõttu vigastada saanud inimene pöördub, vahel ka enne, kui ta ise on valmis juhtunut vägivallana sõnastama.
Erakorralise meditsiini osakonna töö algab küsimusest “Mis juhtus?”. See küsimus aitab meil kiiresti otsustada, kui raskes seisundis patsient on ja kui kiiresti ta abi vajab. Suure patsientide arvuga EMO-s peab selline süsteem olema väga selge, sest samal ajal võivad abi vajada infarkti, insuldi, raske trauma ja paljude teiste erakorraliste seisunditega inimesed.
Vägivallaohver ei pruugi aga selles süsteemis millegi poolest eristuda. Ta ei ütle tingimata, et partner lõi teda. Ta võib rääkida kukkumisest või muust õnnetusest ning tema vigastus võib meditsiiniliselt olla üsna tagasihoidlik. Just seetõttu võibki inimene, kelle tegelik olukord on väga ohtlik, jääda meil kahe silma vahele.
Märtsi algusest juuli lõpuni dokumenteerisime regionaalhaiglas 320 vägivallajuhtumit. Rahvusvahelised uuringud viitavad sellele, et vägivallast põhjustatud pöördumised võivad moodustada ligikaudu 2–5 protsenti EMO patsientidest.
Kui patsientidelt vägivallakogemuse kohta süsteemselt küsida, on vägivallakogemusega inimeste osakaal veel märksa suurem. Meil jääb tuvastatud juhtumite osakaal praegu umbes ühe protsendi juurde. See erinevus sunnib küsima, kus on ülejäänud. Kas nad ei jõua tervishoidu, kas meie ei tunne neid ära või ei ole inimene veel valmis rääkima sellest, mis temaga tegelikult juhtus? Tõenäoliselt peitub vastus nende tegurite kombinatsioonis.
Ravime vigastust, aga kas märkame selle põhjust?
Vägivalla puhul tekib erakorralises meditsiinis keeruline vastuolu. Meie süsteem on üles ehitatud meditsiinilise kiireloomulisuse järgi ning nii peabki olema. Väike verevalum või pindmine haav ei saa triaažis olla kõrgema prioriteediga kui eluohtlik seisund. Samal ajal võib tagasihoidliku vigastuse taga olla inimene, kelle jaoks koju naasmine tähendab reaalset ohtu. Verevalum paraneb, haav õmmeldakse kinni ja valu leevendatakse, kuid ükski neist tegevustest ei lõpeta vägivalda.
See ei tähenda, et EMO arst või õde peaks enda kanda võtma politsei, ohvriabi või sotsiaaltöötaja ülesanded. Meie põhiülesanne on ja peab jääma meditsiinilise abi osutamiseks. Küll aga peame suutma märgata olukorda, kus vigastus ei sobitu patsiendi kirjeldusega või tekib muu põhjus vägivalda kahtlustada.
Mõnikord võib kõige olulisem sekkumine olla väga lihtne küsimus: kas sul on kodus turvaline? Selle küsimuse väärtus ei seisne ainult vastuses. Ka inimene, kes ei ole veel valmis vägivallast rääkima, saab teada, et tervishoius on keegi valmis seda vestlust pidama.
See, et inimene julgeks vägivallast rääkida, ei ole iseenesestmõistetav. Arenguseire keskuse 2026. aasta küsitluse järgi usaldab tavaolukorras tervishoiuasutusi 91 protsenti vastanutest, kuid hiljutise või kestva lähisuhtevägivalla kogemusega inimeste seas langeb see näitaja 57 protsendini. See erinevus tuletab meelde, kui oluline on, et kohtumine tervishoiutöötajaga oleks turvaline ja toetav ning austaks patsiendi enesemääramist.
Aga mis saab siis, kui inimene vastab, et kodus ei ole turvaline. Me võime anda talle ohvriabi kontaktandmed ning soovitada pöörduda politseisse või perearsti poole, kuid inimese jaoks tähendab see sageli uut ülesannet, ta peab hakkama ise oma abiteekonda korraldama. Vägivalla tõttu hirmul ja ebakindel inimene peab leidma järgmise asutuse, rääkima uuesti oma loo ja aru saama, millist abi tal üldse on võimalik saada. Süsteemi vaates oleme inimese edasi suunanud, kuid tema enda vaates võib ta olla endiselt üksi.
Selles näen ma meie süsteemi üht suuremat puudujääki. Eestis on politsei, ohvriabi, perearstid, haiglate sotsiaaltöötajad ja teised spetsialistid, kes kõik saavad inimest aidata. Probleem on selles, kuidas inimene ühest abipunktist teiseni jõuab. Kui iga süsteem teeb oma osa ära, kuid keegi ei vastuta ülemineku eest, võibki inimene nende vahele kaduda.
EMO-s ei peaks seda vastutust panema arstile või õele, kelle ülesanne on samal ajal tegeleda järgmiste erakorraliste patsientidega. Üks lahendus on kaasata vägivallajuhtumitesse süsteemsemalt sotsiaaltöötaja või muu juhtumikorraldaja.
Kui tervishoiutöötaja on probleemi märganud, peab olema keegi, kellele ta saab patsiendi turvaliselt üle anda ning kellel on aega tema olukorda süveneda. Vägivallaohvri abistamine ei saa sõltuda sellest, kas konkreetsel arstil juhtub kiire valve jooksul olema piisavalt aega, teadmisi ja kontakte, et kogu edasine teekond ise kokku panna.
Sama oluline on infovahetus tervishoiusüsteemi sees. EMO näeb patsienti ühel ajahetkel, perearst võib näha tema terviselugu aastate jooksul. Just perearst võib märgata korduvaid vigastusi, pikaajalist valu, unehäireid või muid probleeme, mille taga võib peituda vägivald.
Kui patsient on sellega nõus, peaks oluline märguanne saama liikuda EMO-st perearstini turvaliselt ja lihtsalt. Digiriigis ei peaks kriitilise tähtsusega info liikumine sõltuma sellest, kas üks ülekoormatud tervishoiutöötaja jõuab teisele eraldi helistada või kirjutada.
Üks kohtumine võib olla võimalus, mida teist korda ei tule
Regionaalhaiglas oleme hakanud patsiendi nõusolekul vägivallast põhjustatud vigastusi süsteemsemalt fotodokumenteerima. See võib tunduda väikese tehnilise muudatusena, kuid inimese jaoks võib selle tähendus olla suur. Vägivallaohver ei pruugi olla valmis politseisse pöörduma või vägivaldsest suhtest lahkuma. Kui ta teeb selle otsuse hiljem, võivad korrektselt dokumenteeritud vigastused olla talle oluliseks tõendusmaterjaliks. Me ei saa teha otsust patsiendi eest, kuid saame aidata säilitada tema võimalused tulevikuks.
Sama põhimõte peaks kehtima kogu abiteekonna puhul. Traumateadlik käsitlus ei tähenda inimese survestamist, vaid talle kontrolli tagasi andmist. Tervishoiutöötaja saab märgata, küsida, dokumenteerida, selgitada võimalusi ja aidata luua kontakti järgmise abistajaga. Selleks peab aga ka süsteem tervishoiutöötajat toetama: meil peavad olema kokkulepitud tegevusteed, väljaõpe ja võimalus patsiendiga privaatselt rääkida. Vägivalla märkamine ei tohiks sõltuda sellest, kes konkreetsel õhtul valves on või kui kogenud ta selle teemaga juhtumisi on.
Tervishoid üksi vägivalda ei lõpeta ning seda ei saa meilt ka oodata. Küll aga jõuavad meie juurde inimesed, kes ei ole veel valmis politseisse või ohvriabisse minema. Nad tulevad vigastuse, valu või järjekordse “kukkumisega”. See teeb tervishoiust ühe koha, kus vägivalda on võimalik märgata enne, kui selle tagajärjed muutuvad veel raskemaks.
Kui vägivallaohver on kord juba mõne abistava spetsialistini jõudnud, ei tohiks tema järgmise abini jõudmine sõltuda sellest, kui hästi ta ise süsteemi tunneb või kui palju tal sel hetkel jõudu on. Selleks vajame paremat infovahetust tervishoius, selget võimalust anda patsient edasi inimesele, kes tema juhtumiga tegeleb, ning oskust vägivalda märgata ka siis, kui patsient ise seda esimese lausena ei ütle.
