2016. aasta presidendivalimised olid erilised selle poolest, et valimised jõudsid pärast ebaõnnestunud riigikogu ja valimiskogu voore tagasi riigikogusse.
Kui tänavuste presidendivalimiste puhul oli mitmeid inimesi, kelle kandidatuur pakuti välja ühiskondliku initsiatiivina või kes end ise pakkusid, siis 2016. aasta presidendivalimiste eel oli selliseid inimesi samuti märkimisväärselt. Nii käisid presidendivalimistel läbi sellised nimed kui Ilvi Jõe-Cannon, Kaur Kender, Jaak Jõerüüt, Kristiina Ojuland jt.
Presidendivalimiste esimene voor toimus 29. augustil riigikogus. Valimistest võttis osa 99 riigikogu liiget, keskerakondlane Rein Ratas puudus tervislikel põhjustel. Üles seati kolm kandidaati: Mailis Reps, Allar Jõks, Eiki Nestor.
Sotsiaaldemokraatliku erakonna ja Reformierakonna ühiskandidaat Nestor sai 40 häält, Keskerakonna kandidaat Reps 26 häält ning IRL-i ja Vabaerakonna ühiskandidaat Allar Jõks 25 häält. Kuna ükski kandidaat ei saanud riigikogu koosseisu kahekolmandikulist häälteenamust (vähemalt 68 häält), jäi president esimeses voorus valimata ja kuulutati välja teine voor.
Presidendivalimiste teine voor toimus päev hiljem 30. augustil. Sotsid ja Reformierakond esitasid nüüd oma kandidaadina Siim Kallase. Uuesti kandideerisid Reps ja Jõks. Kallas sai 45, Reps 32 ja Jõks 21 häält. Seega jäi president ka teises voorus valimata ja kolmas voor viidi läbi samal päeval.
Kolmanda riigikogu vooru hääletussedelile kantakse eranditult vaid kahe teises voorus enim hääli saanud kandidaadi nimed ehk Siim Kallase ja Mailis Repsi omad. Kallas sai 42 ja Reps 26 häält. Koguni 30 hääletussedelit olid tühjad. Et ükski kandidaat ei kogunud ka kolmandas voorus piisavalt toetust, jäi president riigikogus valimata ja kokku kutsuti valimiskogu.
“Mai lõpus oli selge, et riigikogu voorud kukuvad läbi”
Esimeses riigikogu voorus ise presidendiks kandideerinud toonane riigikogu esimees Eiki Nestor (SDE) ütles, et kellegi ei olnud mingit illusiooni, et mõni kandidaat võiks riigikogus vajaliku toetuse kätte saada.
“See, et riigikogus suure tõenäosusega valimised kukuvad läbi, oli selge kuskil mai lõpus,” ütles Nestor.
Nestori sõnul ei suutnud fraktsioonid erakondadeülese toetusega presidendikandidaadis kokku leppida. “Reformierakonna fraktsiooni esimees Urve Tiidus ütles, et Reformierakonnal on kaks head kandidaati – kelle poolt te olete? Siis oli selge, et sellest midagi välja ei tule. Ei püütudki leida seda kandidaati, kes 68 häält saaks,” ütles Nestor.
“Riigikogu esimene voor oli selline kohustuslik voor. Äärmiselt inetu oleks olnud, kui kandidaate poleks olnud. Me kõik kolm, kes me olime juba suve läbi mööda Eestit tiirutanud, teades, et meid ära ei valita, pidime ka osalema selles voorus,” ütles Nestor.
Kaks Reformierakonna kandidaati
Reformierakonna poolt Siim Kallase kampaaniat teinud Annika Arras ütles, et kuna Reformierakond oli tol ajal sisemiselt lõhenenud, nähti presidendikandidaadina ka tolleaegset välisministrit Marina Kaljuranda. Praegune sotsiaaldemokraat, kelle tõi poliitikasse toonane peaminister Taavi Rõivas.
Kaljurand oli rahva seas küsitluste järgi populaarseim kandidaat, kes tegi ettepaneku, et Kallas kandideeriks esmalt riigikogus, kuid astus hiljem ise välisministri kohalt tagasi ning esitati valimiskogusse suundumiseks ametlikult 26 toetusallkirjaga presidendikandidaadiks.
“Reformierakonna sees oli natuke keeruline aeg. Ei suudetudki kokku leppida. Justkui anti võimalus, et las parem võidab, aga see samal ajal ka lahutas hääled. Olid sama erakonna inimestest koosnevad tiimid, aga erinevate kandidaatide taga. See kindlasti tekitas probleemi,” sõnas Arras.
Arras meenutas, et tol hetkel oli Reformierakond olnud võimul järjest 17 aastat ja omas kõiki olulisi ametikohti riigis, ning seetõttu teised erakonnad soovisid, et Reformierakond presidendi kohta ei saaks. “Selle kõige keskel saada veel presidendi positsioon, seda tervikuna oli võib-olla tolle aja kontekstis liiga palju,” ütles Arras.
Arras meenutas veel, et tolleaegne kampaania algas väga vara, Siim Kallase kandideerimine oli juba avalikult teada aprilli alguses, ehk viis kuud enne esimest riigikogu valimiste vooru. Ja üsna pea tulid oma kampaaniatega välja ka teised kandidaadid.
Valimiskogu kogunes esimeseks vooruks 24. septembril.
Kandidaate seati esimeses voorus üles viis. Kallase ja Repsi nimed kanti valimiskogus hääletamissedelile riigikogus toimunud kolmanda hääletusvooru tulemuste põhjal. Lisaks seati üles Marina Kaljurand, Mart HelmeEesti Konservatiivne Rahvaerakond More ja Allar Jõks.
Presidendivalimised valimiskogus:
Esimeses voorus sai Allar Jõks 83, Siim Kallas
Siim Kallas (2. oktoober 1948 – 22. august 2026) oli Eesti poliitik, kes oli aastatel 2002–2003 Eesti peaminister ja 2004–2014 Euroopa Komisjoni asepresident. More 81, Mailis Reps 79, Marina Kaljurand 75 ja Mart HelmeEesti Konservatiivne Rahvaerakond More 16 häält. Hääletamissedeli sai 334 valijameest ehk äravalituks oli vaja vähemalt 168 häält. Sellest jäid kõik kaugele ja välja kuulutati valimiskogu teine voor, kuhu pääsesid kaks esimesest voorust enim hääli saanud kandidaati.
Poliitikud rääkisid üsna lahtiste kaartidega, et Keskerakonna esimees Edgar Savisaar seisis esimeses voorus mitte oma erakonna kandidaadi Repsi, vaid Kallase taga. Seda tunnistasid ka mitmed keskerakondlased ise.
Keskerakonna sisevõitlus viis hääled Siim Kallasele
Tol ajal oli Keskerakonnas terav rivaliteet erinevate leeride vahel ning Mailis Reps toetas samal aastal Keskerakonna kongressil Edgar Savisaare vastu kandideerinud Kadri Simsonit. Samuti oli Reps erakonna volikogus võitnud salajasel hääletusel samuti presidendikandidaadiks kandideerinud Edgar Savisaart. Lõpuks viis sisevõitlus Edgar Savisaare kukutamiseni, Jüri Ratase saamiseni Keskerakonna esimeheks ning läbi selle valitsuskoalitsiooni vahetumiseni.
Toona Mailis Repsi kampaaniat teinud Jaak Aab ütles, et avalikult väljendas kampaania ajal Edgar Savisaar toetus Mailis Repsile, aga kulisside taga tegutses Repsile vastu.
“Ta (Savisaar – toim.) esimeses voorus valimiskogus andis oma ustavate toetajate 10 kuni 15 häält Siim Kallasele. See oli kohe näha ja teada, sest Siim KallasSiim Kallas (2. oktoober 1948 – 22. august 2026) oli Eesti poliitik, kes oli aastatel 2002–2003 Eesti peaminister ja 2004–2014 Euroopa Komisjoni asepresident. More oli esimene, kes tormas Estoniast valimiskogust Keskerakonna staapi Edgarit tänama,” rääkis Aab.
Kui need hääled ei oleks Kallasele läinud, oleks Aabi sõnul Reps esimese vooru võitnud.
Aab sõnas, et sellise käitumise tõttu ei läinud ka Repsi toetajad ka Siim Kallase taha, keda peeti keskerakondlaste poolt siiski väärikaks kandidaadiks. “See poliitiline mäng, mida Edgar tegi, nullis ära selle võimaluse, et president oleks valimiskogus ära valitud,” ütles Aab.
Siim Kallase kampaaniameeskonda kuulunud Martin Kukk ütles, et tal selline faktiline informatsioon puudub, et Savisaar oleks Kallasele hääli korraldanud. “Küll aga olen veendunud, et Siim Kallase kandidatuuri toetasid väga paljud teistest erakondadest puhtalt ka seetõttu, et Siim oli neile isiklikult sümpaatne presidendikandidaat,” ütles Kukk.
Teises voorus kandideerisid esimeses voorus kaks enim hääli saanud kandidaati ehk Allar Jõks ja Siim KallasSiim Kallas (2. oktoober 1948 – 22. august 2026) oli Eesti poliitik, kes oli aastatel 2002–2003 Eesti peaminister ja 2004–2014 Euroopa Komisjoni asepresident. More. Hääletusel kogus Kallas 138 ja Jõks 134 häält. Märgistamata sedeleid oli 57, kehtetuid kolm.
Et hääletussedeli sai 333 valijameest, olnuks presidendi äravalimiseks vaja vähemalt 167 häält. See jäi nii Kallasele kui ka Jõksile kättesaamatuks.
Kersti Kaljulaidi tulek
Pärast riigikogu ja valimiskogu voorude läbikukkumist valitses ühiskonnas kogu presidendivalimiste protsessi suhtes terav hukkamõist. Oldi pahased, et valitsejad ei saanud endale võetud ülesannetega hakkama. See pani suurema surve ka riigikogu liikmetele, et lõpuks ikkagi erakondadeülese laialdase toetusega kandidaat leida.
Eiki Nestor ütles, et pärast valimiste riigikokku tagasi liikumist kogunes järgmise nädala esmaspäeval vanematekogu, kus arutati juba erinevate ja varem kaalutud presidendikandidaatide nimede üle, nende seas ka Kersti Kaljulaidi nimi. “Sai selgeks, et kui kellelgi on lootust riigikogus 68 häält saada, siis see on Kersti Kaljulaid,” ütles Nestor.
“Mina helistasin talle esmaspäeval, kui kutsusin ta teisipäevaks riigikogu hoonesse võimalikke kohtumisi kokku leppima. Aeg oli kiire. Ta sellel hetkel oli Euroopa kontrollikoja kõige kauem ametis olnud kontrollikoja liige, kes lahkunud kontrollikoja juhti asendas ja ta pidi sõitma Luksemburgi tagasi oma sealseid tööülesandeid täitma,” rääkis Nestor.
Nestor ütles, et need poliitikud, kellel oli valitsemiskogemus, tundsid Kaljulaidi hästi. “Ta sai erinevatele erakondadele väga hästi tuttavaks aktiivse ja konstruktiivse peaminister Mart Laari nõunikuna. Ma ei mäleta, et keegi oleks öelnud, et meie erakond ei tea temast midagi. Sellist inimest seal ei olnud,” ütles Nestor.
Ka Annika Arrase sõnul oli Kaljulaidi varasem töö Mart Laari nõunikuna näidanud tema tarkust, nutikust ja tugevat karakterit, mille puhul tekkis veendumus, et tegemist on inimesega, kes saab aru riigijuhtimisest, vastutusest ja omab ise piisavalt sisukust ja südikust. “Ilmselt oli see ka põhjus, miks see kompromiss üldse saavutati, sest kandidaat oli piisavalt tugev,” ütles Arras.
Martin Kuke sõnul aitasid Kersti Kaljulaidi presidendiks valimisele kaasa ka murrangulised sündmused Keskerakonnas.
“Selle Keskerakonna võimuvahetuse raames muutus Keskerakond valitsuskõlbulikuks. See omakorda tähendas seda, et nendel erakondadel, kes hiljem ilma Reformierakonnata valitsust moodustasid, oli võimalik omavahel kokku leppida ka presidendikandidaadis,” lausus Kukk.
Valimised jätkusid 3. oktoobril riigikogus, kus üles seati vaid üks kandidaat – Kersti Kaljulaid. Kaljulaid sai 81 poolthäält, mis on siiani presidendikandidaadile antud suurim häälte arv riigikogus.
Ametivande riigikogu ees andis Kaljulaid 10. oktoobril 2016. Ta oli siis 46-aastane ehk kõikidest Eesti presidentidest ametisse astudes noorim.
