See oli ehk suurim tunnustus, mida üks luureteenistus on kunagi teisele avaldanud – ja see oli kahtlemata kõige britilikum. MI6 juht Sir Richard Moore teatas 2022. aastal avalikult, et kui võrrelda jõudusid kaalukategooriate kaupa, siis hiilgav Eesti Välisluureamet (EFIS) „teeb meile tõenäoliselt pika puuga ära”.
Ameti peadirektor Kaupo Rosin on tunnustuse üle rõõmus, ehkki küsib viisaka hämminguga, mida see väljend „pika puuga ära tegemise” kohta (inglise keeles knock into a cocked hat) küll tähendada võiks, vahendab Telegraph.
„Alati on hea näha, et partnerid hindavad meid ja meie tegevust,” ütleb ta, kui talle kinnitatud, et Moore’i väljend oli suur tunnustusavaldus. „Kuid pean sama ütlema ka Briti teenistuste kohta: need on tipptasemel, omavad maailma parimaid võimekusi ja teevad suurepärast tööd.”
Telegraphi ajakirjanik kohtus Rosinaga EFIS-e peakorteris Eesti pealinnas Tallinnas – kohas, kus luureohvitseride erakordselt oluline töö on äärmiselt vajalik. Venemaa asub vaid umbes 210 km kaugusel; piirini jõudmiseks kulub kaks tundi sõitu mööda teed, mida nõukogude ajal tunti maanteena M11. Vladimir Putini kodulinn Peterburi jääb aga neljatunnise teekonna kaugusele.
Ükski teine riik ei mõista Venemaa naabriks olemisega kaasnevaid ohte teravamalt kui Eesti, mis elas üle viis aastakümmet kestnud Nõukogude, seejärel natsi- ja taas Nõukogude okupatsiooni, enne kui ta 1991. aastal iseseisvuse taastas. Riik on uuesti sündinud üha jõukama demokraatiana ning kuulub alates 2004. aastast nii NATO-sse kui ka Euroopa Liitu.
Ometi heidab Putini põlev soov taastada Vene impeerium pikka varju. Eesti on kolmest Balti riigist väikseim nii rahvaarvult (1,3 miljonit) kui ka pindalalt (45 000 ruutkilomeetrit ehk veidi üle poole Šotimaa suurusest), kuid just sellel on pikim piir Venemaaga (290 kilomeetrit). See ohtlik kombinatsioon tähendab, et kui Putin peaks pärast Ukrainat – või võib-olla juba rünnaku ajal – uue sihtmärgi valima, võib Eesti sattuda tema huviorbiiti; viimasel ajal on tulnud rohkelt hoiatusi võimaliku Venemaa rünnaku kohta NATO vastu.
Kui venelased peaksid ründama üle piiri, satuks sõtta ka Suurbritannia. Eesti on NATO liitlane ning 1000 Briti sõdurit juhivad riigis paiknevat rahvusvahelist lahingugruppi – tegemist on Briti maaväe suurima välisoperatsiooniga.
Rosin ja tema luurajad peavad tegema kõik inimlikult võimaliku, et mõista Venemaa kavatsusi ja võimekust – seda lihtsal põhjusel, et sellest võib sõltuda nende kodumaa püsimajäämine. Just nende eriline arusaam Venemaast ja vastav asjatundlikkus on pälvinud MI6 avaliku tunnustuse.
Võib-olla just seetõttu leiab Rosin, et peaksime loobuma sellistest eufemismidest nagu „hübriidsõda” ning nimetama Putini eskaleeruvat sabotaaži- ja õõnestustegevust kogu Euroopas selle õige nimega – „riiklikult toetatud terrorism”.
Kuna Rosina teenistus on Venemaal toimuvaga suurepäraselt kursis, küsis Telegraphi reporter, kuidas Putin ja tema lähikondlased näevad oma verist olukorda Ukrainas. „Ta väljendab või kiirgab veendumust, et varem või hiljem saavutab Venemaa võidu – ning et me peame lihtsalt jätkama ja edasi liikuma. Kuid ma pole kindel, kas inimesed Putini ümber on sama veendunud kui tema ise,” vastab Rosin.
„Kindlasti leidub hääli, kes leiavad, et ta peaks jätkama, kuid minu hinnangul muutuvad üha valjemaks need hääled, mis – ütleme nii – soovitavad tal asja ehk uuesti kaaluda,” sõnab ta.
Rosin lisab: „Praeguses seisus on tal valida vaid halbade variantide vahel. Iga otsusega kaasnevad tema jaoks erinevad riskid. Jätkamisotsusega kaasneb oht, et suurte kaotuste, majandusolukorra ning Venemaa sise- ja pingete kuhjumise tõttu olukord teravneb.
See võib mingil hetkel tulevikus mõjutada tema poliitilist tulevikku, kui tema lähikondlased jõuavad järeldusele… et ilma temata oleks parem edasi minna.
Kui ta aga peatub, kaasneb sellega oht, et teda hakatakse pidama nõrgaks. Seega on tal praegu tõepoolest, mille üle järele mõelda. Kuid objektiivselt võttes on Venemaa hetkel väga halvas seisus ja paljud inimesed Venemaal mõistavad seda – eriti majandusringkondades ja tõenäoliselt ka osa oligarhe. Seega olen kindel, et nad peavad tõsiseid arutelusid.”
48-aastane Rosin on pikk ja jõulise kasvuga mees, kes väljendub inglise keeles väga kaalutletult. Nagu enamik luurejuhte, esineb ta avalikkuse ees harva – see on tema esimene põhjalikum intervjuu Briti väljaandele – ning tema varasemast karjäärist on avalikustatud vaid kõige üldisem teave. Eraelu ei ole teema, millest luurajad ajakirjanikega räägivad.
Rosin vaatab ajakirjanikule oma poolraamiga prillide tagant kindlalt otsa. Rääkides Venemaast – ja kasutades sõna „objektiivselt” – meenutab ta uudishimulikku ja emotsioonitut arsti, kes kirjeldab eriti probleemse patsiendi seisundit.
Rosin loetleb üles Venemaa hädad, mille on põhjustanud Putin. „Lahinguväljal kantud kaotused ületavad värvatute arvu,” ütleb ta. „Majandus on saanud ränga hoobi. Üks põhjusi on Ukraina kaugmaarünnakud naftataristu vastu, mis on Venemaa eelarve peamine tuluallikas. Juba praegu on suured rahalised probleemid. Eelarvepuudujääk on ületanud tänavuseks planeeritud taseme ning meie hinnangul võib see ulatuda umbes 10 triljoni rublani [100 miljardit eurot], mis moodustab poole kaitse-eelarvest.”
Tavaliselt kataks Putin sellises mahus puudujäägi vaevata, kuid sanktsioonid on Venemaa suurematelt finantsturgudelt suuresti kõrvale jätnud, muutes laenamise Kremli jaoks tunduvalt keerulisemaks ja kulukamaks.
„Küsimus on selles, kuidas nad seda probleemi leevendavad,” sõnab Rosin. „Tõenäoliselt maksutõusude ning oligarhidelt ja ettevõtetelt riigieelarvesse panuse küsimisega – mis omakorda tekitab täiendava põhjuse sisemiseks rahulolematuseks ja surveks.”
Rosin jätkab: „Näeme, et üldine rahulolematus sõjaga kasvab ühiskonna kõigis kihtides, alates tavainimestest kuni oligarhideni välja. Üha enam inimesi ei soovi seda sõda. Küsimus on: millist mõju avaldab see tema [Putini] otsustusprotsessile?”
Rosin tunnistab avameelselt, et ei oska sellele küsimusele vastata, mistõttu küsis ajakirjanik, kas rahulolematus võib kasvada sellisele tasemele, et see ohustaks Putini võimupositsiooni.
„Ma ei näe praegu võimalust tänavarevolutsiooniks,” ütleb Rosin. „Olulisem on see, mida arvavad inimesed, kellel on ligipääs rahale, relvadele ja infole. Nendes ringkondades ei räägita enam täielikust võidust. Arutatakse erinevaid stsenaariume ja eelkõige seda, kuidas see [sõda] väärikalt lõpetada.”
Rosin lisab: „Kuid ma ütleksin, et kui Venemaal midagi muutub, siis toimub see väga kiiresti ja me kõik oleme üllatunud. See juhtub üleöö – kui see üldse kunagi juhtub.”
Kui kiiresti võivad muutused toimuda, näitab palgasõdurite juhi Jevgeni Prigožini juhitud äkiline ja ebaõnnestunud mäss Putini vastu 2023. aasta juunis, mil mässuliste kolonn liikus Kremlist vaid 90-minutilise autosõidu kaugusele.
„Meie jaoks oli see märk sellest, kui seest õõnes see süsteem võib olla – ja selliste režiimide puhul on see sageli nii. Väljastpoolt paistavad need väga tugevad, kuid seest võivad olla üllatavalt nõrgad,” ütleb Rosin.
Kui Putin otsustab hoiatusi eirata ja jätkata rünnakut Ukraina vastu, peab ta leidma viisi lahinguväljal kantud kaotuste korvamiseks – Suurbritannia luureteenistuse GCHQ andmetel on hukkunud venelaste koguarv umbes 500 000. Tema ainsaks võimaluseks võib osutuda mobilisatsiooni väljakuulutamine ja sadade tuhandete venelaste sundvärbamine teenistusse.
Putin on alati olnud selle sammu astumise suhtes äärmiselt tõrges, kartes nii rahva rahulolematust kui ka majanduslikke tagajärgi, mis kaasneksid suure hulga töövõimeliste meeste eemaldamisega tööjõuturult. Siiski oli ta sunnitud 2022. aasta septembris – pärast Ukraina edukat vasturünnakut tema sissetungile – osalise mobilisatsiooni välja kuulutama.
Sellest ajast peale on ta visalt hoidunud seda kordamast. Ometi levivad üha enam kuuldused, et Putin võib korraldada uue mobilisatsiooni – võib-olla juba järgmisel kuul, kui Venemaa näidisparlamendivalimised on möödas.
Ajakirjanik küsis Rosinalt, kas ta ootab Venemaal mobilisatsiooni. „Näeme, et Vene ühiskonnas teavad nüüdseks kõik, et mobilisatsioon tuleb,” vastab ta. „Venemaal räägitakse sellest palju. Kõik tunnevad kedagi sõjaväes, kes on öelnud, et mobilisatsioon tuleb.”
Ta lisab: „See võib viia selleni, et ühiskond lepib selle mõttega, ja see oleks Kremlile omakorda ajendiks seda ehk tõepoolest teha.”
Kui hinnata tõenäosust – kas Putin kuulutab järgmisel kuul mobilisatsiooni välja või mitte? „Praeguse seisuga on tõenäosus võrdne,” ütleb Rosin. „Kõik arvavad, et see tuleb. Süsteem on valmis. Me ei ole aga ühtegi otsust näinud.”
Veel üks oht, mida paljud peavad tõenäoliseks – eriti kui Putin peaks mobiliseerima veel sadu tuhandeid sõdureid –, on Venemaa rünnak mõne NATO liitlase, võimalik et Eesti või mõne teise Balti riigi vastu.
Kohtumine Rosinaga toimus vahetult pärast CIA direktori John Ratcliffe’i ootamatut visiiti Moskvasse, mille eesmärk oli väidetavalt hoiatada Kremlit alliansi proovilepaneku eest.
Rosin keeldub avaldamast, mida tema Ameerika ametivend venelastele tema hinnangul ütles, kuid kinnitab kaudselt, et vähemalt osa sõnumist puudutas NATO-vastase agressiooni heidutamist.
Wall Street Journali artikli kohaselt oli Ratcliffe’i eesmärk „edastada Venemaale hoiatus mitte rünnata NATO riike”. Kas see vastab tõele?
„Arvan, et see on veidi liialdatud ja arutati ka muid teemasid, kuid ma ei saa teiste riikide välissuhteid kommenteerida,” vastab Rosin ettevaatlikult.
Kas CIA direktor arutas NATO ja heidutuse teemat? Rosin põrkub taas kiiresti piiridesse, mis määravad, mida luureametnik tohib öelda. „Mul on seda väga raske kommenteerida,” tunnistab ta kimpus olles, enne kui leiab sobiva sõnastuse: „Olen kindel, et tema visiit ei nõrgestanud heidutust.”
Hiljem teatab New York Times, et Ratcliffe edastas sõnumi, mis sarnanes silmatorkavalt Rosina hinnanguga: Kreml peab mõistma Venemaa strateegilise ja majandusliku olukorra tõsidust.
Praegu on Rosina kaalutletud seisukoht, et NATO jätkab Putini heidutamist ning alliansi vastastikuse kaitse klausel – 5. artikkel – on endiselt usaldusväärne, hoolimata sellest, et Donald Trump on avalikult kahtluse alla seadnud, kas Ameerika oma liitlasi kaitseks.
„Arvan, et praeguses olukorras mõistab Putin: 5. artikkel kehtib tegelikult endiselt. Seega me lähiajal ohtu ei näe,” ütleb Rosin.
Rosin selgitab täpselt, mida ta silmas peab. Ta ei eelda, et Venemaa alustab järgmise „enam kui aasta” jooksul tavarelvastusel põhinevat sõjalist rünnakut mõne NATO liitlase vastu. „Küsimus on pigem selles, milline näeb välja tulevik: kus me Läänes oleme aasta, kahe või viie pärast ja kas heidutus ikka veel toimib?” lisab ta.
Vastus sellele sõltub Rosina sõnul suuresti Läänest endast. Kui Euroopa riigid jätkavad Ukraina toetamist ja kaitsekulutuste suurendamist ning hoiavad samal ajal Ameerika NATO-ga seotuna, peaks Putini heidutamine jätkuvalt toimima.
„Kui me võtame Venemaa ohtu tõsiselt, jätkame investeerimist oma kaitsesse, säilitame usutava heidutushoiaku ning meil on usutavad ja ressurssidega tagatud kaitseplaanid, siis suudame Venemaad heidutada küll,” ütleb ta.
Kuid ta lisab olulise täpsustuse. „Kui me ise Läänes asjad kuidagi ära rikkuda suudame, võib see luua Venemaale olukorra, kus nad oma samme ümber hindavad,” lisab Rosin. „Seega sõltub kõik suuresti meie tegevusest, investeeringutest ja tõsidusest.”
Eesti tõsidust näitab asjaolu, et riigi kaitsekulutused ulatusid mullu NATO andmetel 3,4 protsendini sisemajanduse koguproduktist (SKP) – see on märgatavalt rohkem kui Suurbritannia 2,4 protsenti või isegi USA 3,2 protsenti. Riik, mille rahvaarv on vaid veidi suurem Birminghami omast, suudaks kriisi korral mõne päevaga välja panna 80 000 väljaõppe saanud reservväelast (võrdluseks: Briti armee väljaõppe saanud isikkoosseisu suurus on 71 000).
Kõik EFIS-e juures annab tunnistust selle töö äärmisest tõsidusest. Ameti peakorteri asukoht Tallinnas ei ole küll saladus, kuid sellega ei uhkeldata. Külastajale avaneb hoone otsekui – ja see võib tunduda tundetu võrdlusena – Vene matrjoška-nukk.
Tänavalt vaadates ei paista muud kui kõrge müür, mis varjab silmatorkamatut, ilma sildi või nimeplaadita büroohoonet. Kui olete väravast sisenenud, hakkab hoone oma tegelikku otstarvet reetma: märkate kolme lipumasti – kahes lehvivad Eesti sinimustvalged ja ühes Ukraina kollakassinine lipp.
Märkate, et kõik aknad on varjatud katetega. Alles siis, kui olete turvaliselt välisukse taha jõudnud, annab organisatsioon endast lõpuks märku. Suurel valgel sildil on kujutatud Eesti lõvi ja kiri „Välisluureamet” – EFIS-e eestikeelne nimetus.
Briti kontekstis võiks EFIS-t kirjeldada kui MI6 ja GCHQ kombinatsiooni, mis tegeleb nii inim- kui ka signaalluurega.
Elukutseline luureohvitser Rosin on ametit pidanud alates 2022. aasta novembrist. Ta alustas oma karjääri 1996. aastal 19-aastase ajateenijana Eesti kaitseväes, teenis 2005. aastal missioonil Iraagis USA juhitud koalitsiooni koosseisus ning juhtis aastatel 2012–2018 sõjaväeluuret.
Seejärel töötas ta neli aastat NATO peakorteris Brüsselis alliansi luure- ja julgeolekuosakonnas. 2022. aastal naasis ta Eestisse, et asuda juhtima kõiki sõjalisi küberoperatsioone, ning peagi edutati ta juhtima EFIS-t.
Vestluse ajal saabuvad tööpäeva alustama noored ja vaba riietusega luureohvitserid. Rosin rõhutab, et üks nende suurimaid ülesandeid on tõkestada Kremli üha laienevat sabotaaži- ja õõnestustegevust kogu Euroopas.
Viimane juhtum oli 4. augustil Saksamaal Leipzig-Halle lennujaamas, kus relvastatud droon põrkas lennuväljal kokku Ukraina transpordilennukiga Antonov. Vaid droonil olnud pommi juhuslik plahvatamata jäämine hoidis ära hiiglasliku lennuki süttimise lennujaamas, mida läbib igal aastal kaks miljonit reisijat.
„See toimub praeguseks peaaegu kõikjal. Tegemist on kampaaniaga, mida orkestreerib Venemaa valitsus, peamiselt GRU [Venemaa sõjaväeluure] kaudu,” ütleb Rosin. „See muutub üha vägivaldsemaks ja ohtlikumaks. Näeme, et peamised sihtmärgid on praegu kaitsetööstuse tootmisüksused, aga ka logistikakeskused.”
Venemaa eesmärk on tema sõnul „häirida Euroopa tarneid ja relvastuse saatmist Ukrainale”.
Näiteks Suurbritannias on viis meest vangi mõistetud kahe Londoni laohoone süütamise eest 2024. aastal; neis ladudes hoiti Ukrainale mõeldud varustust. Varem sel kuul reageeris Venemaa saatkond ägedalt teadetele, et Suurbritannia varustab Ukrainat droonidega, mis võimaldavad sooritada kaugmaarünnakuid sügavale Venemaa territooriumile, ning ähvardas avalikult „tagajärgedega”.
Rosin suhtub teatava põlgusega sellesse, kuidas „hübriidsõjast” on saanud kõiki neid rünnakuid hõlmav üldnimetus. „Hübriid-mübriid,” ütleb ta pilkavalt, lisades, et „hübriid” on kena ja mugav sõna, mis hägustab tegelikkust – tegelikkuseks on aga sabotaaž, ebatavalised tegevusviisid, küberrünnakud ja infosõda. Just seda see endast kujutabki.
Rosin lisab: „Eriti sabotaažikampaania puhul võiksime kasutada ka terminit ’riiklikult toetatud terrorism’, sest tehnilises mõttes ongi tegemist just sellega.”
Ajakirjanik mainis rünnakut Leipzig-Halle lennujaamale. „Ütleksin, et seda võib liigitada terrorismiks. Tegemist on tsiviilobjektiga,” sõnab ta.
Siiani, lisab ta, „oleme meie Läänes suutnud seda tegevust üsna edukalt takistada – see on luure- ja vastuluureteenistuste pärusmaa. See on meie töö”.
Venemaa kampaania ei ole seni suutnud nõrgestada Euroopa otsusekindlust Ukrainat toetada. Samas teevad EFIS ja kümned liitlasriikide luureteenistused pidevalt – ja suuresti varjatult – tööd oma riikide kaitsmiseks.
Kuigi Rosina juhitud EFIS on pälvinud MI6 tunnustuse, nõuab rahus ja vabaduses elamine Venemaa vahetus läheduses lakkamatut valvsust.
