Tõrva vallas lagunes koalitsioon. Kui Isamaa põhjendab senise võimuliidu lõpetamist üldsõnalise „ühise joone“ ja otsustusvõime puudumisega, siis vallavolikogu esimees Karl Kirt osutab märksa konkreetsemale tagamaale: Reformierakonnaga loodavale uuele koalitsioonile, soovile kehtestada tuulepargi eriplaneering ning sellega kaasnevale võimalikule 2,5 miljoni euro suurusele toetusele.

Veel vähem kui aasta tagasi allkirjastas Isamaa Tõrva vallas koalitsioonilepingu, milles lubati seista vastu tuuleparkide eriplaneeringute kehtestamisele, et kaitsta kohalikku elukeskkonda ja turismi. Mis muutus vähem kui aastaga?

Loo kõige kõnekam detail ongi see 2,5 miljonit eurot. See raha ei ole vallale mitte kuidagi garanteeritud, sest Kliimaministeeriumi kavandatav nn tuulehoo preemia ei ole jõustunud. Kas ja millisel kujul see üldse jõustub – ei tea. Ehk sisuliselt jagatakse juba laskmata karu nahka…

Kuid isegi kui see summa kunagi laekuks, on tegemist ühekordse tuluga, samal ajal kui tuulepargi ruumilised otsused ja nende mõju kohalike inimeste elukeskkonnale jäävad aastakümneteks.

Tuuleplaneeringute käekäiku üle Eesti jälgides on Tõrva juhtum aga ilmekas näide sellest, kuidas riigi seatud rahaline stiimul võib hakata mõjutama kohalikke poliitilisi valikuid ja antud lubadusi.

Tõrva juhtum ei mõju seejuures üksiku poliitilise kannapöördena. Ka riiklikul tasandil on Isamaa teinud valikuid, mis on tekitanud küsimusi. Presidendirallis tehtud ootamatu toetusotsus Ülle Madisele oli üks selline näide, nüüd tõstatub sama küsimus kohalikul tasandil.

Kui erakond esitleb end põhimõttekindlana, kuid tema valikud muutuvad koos poliitiliste võimalustega, pole küsimus enam ühes otsuses, vaid laiemas käitumismustris.

Maarja Maranik

Loe allikast edasi