Enneaegne munasarjapuudulikkus ehk POI, mida rahvakeeli nimetatakse vahel ka enneaegseks menopausiks, tähendab, et munasarjade normaalne talitlus häirub enne 40. eluaastat. POI mõjutab hinnanguliselt 1–3,5 protsenti naistest ning võib põhjustada menstruaaltsükli häireid ning seetõttu on ka raskem rasestuda. Haigusega võivad kaasneda ka pikaajalisemad terviseriskid, näiteks luude hõrenemine ja südame-veresoonkonna haiguste teke.

Tartu Ülikooli inimesegeneetika nooremteaduri Anu Valkna sõnul mängivad POI tekkes geneetilised tegurid olulist rolli, kuid paljudel naistel jääb haiguse täpne põhjus teadmata. “POI-l võib olla väga erinevaid geneetilisi põhjuseid. Praeguses diagnostikas otsitakse mitmeid hästi teadaolevaid põhjuseid eraldi uuringutega, mistõttu ei anna üks test alati patsiendi geneetilisest taustast terviklikku pilti. Tahtsime teada, kas ühest põhjalikumast geeniuuringust oleks võimalik saada rohkem teavet,” selgitas Valkna.

Teadusuuringusse kaasati 51 Eesti naist, kellel oli diagnoosinud arstid varem teadmata põhjusega POI. Tartu Ülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Ida-Tallinna Keskhaigla teadlased kasutasid analüüsimiseks eksoomi sekveneerimist ehk meetodit, millega uuritakse korraga inimese genoomi valke kodeerivaid piirkondi. Teadlased analüüsisid testiga korraga 288 viljatusega seotud geeni. Nad otsisid samadest eksoomiandmetest ka suuremate DNA lõikude kadusid ja lisandumisi, mida tavapäraselt uuritakse eraldi meetoditega.

Geneetiline põhjus leiti igal kaheksandal naisel

Uuringus õnnestus kindel geneetiline põhjus leida 12 protsendil naistest, kelle POI põhjus oli varasemate uuringute käigus jäänud teadmata. Haiguspõhjuslikke muutusi leiti nii üksikutes geenides kui ka suuremate DNA lõikude kadudena ning mõlemad muutuste tüübid panustasid diagnoosi võrreldaval määral.

“See oli meie jaoks üks olulisemaid tulemusi. Suuremate DNA muutuste otsimist eksoomiandmetest ei kasutata POI diagnostikas veel tavapäraselt, kuid meie uuringus andsid need diagnoosi sama sageli kui üksikutes geenides leitud haiguspõhjuslikud muutused. Teisisõnu on osa vajalikust infost juba olemas – oluline on osata seda andmetest otsida,” ütles Valkna.

Võimalus geneetilise diagnoosi saamiseks sõltus ka haiguse avaldumisvormist. Naistel, kellel polnud menstruatsioon kunagi alanud ehk kellel esines primaarne amenorröa, leidis töörühm geneetilise põhjuse sagedamini kui naistel, kelle munasarjade talitlus häirus pärast menstruatsioonide varasemat normaalset algust (56 protsenti vs kaks protsenti). Teadlaste sõnul toetab see vajadust arvestada geneetilise uuringu tulemuste tõlgendamisel patsiendi täpse kliinilise pildiga.

Geneetiline diagnoos võib anda olulist teavet ka pereliikmetele

Geneetiline diagnoos võib olla kasulik ka patsiendi perekonnale. Ühel patsiendil tuvastatud TP63 geeni muutus leiti ka tema kahel õel, kellel diagnoositi samuti POI. Sellised leiud võivad aidata seega hinnata teiste pereliikmete riski ning anda neile võimaluse pereplaneerimise küsimustega enne, kui geneetiline probleem neil endal avaldub.

Uuringu üks uudseimaid eesmärke oli uurida lisaks seda, kuivõrd kattuvad naiste ja meeste viljatuse geneetilised põhjused. Töös leidsid sama NR2F2 geeni variandi nii harvade menstruatsioonidega naisel kui ka spermatosoidide tootmise häirega mehel.

“Sama geenimuutus võib naisel avalduda munasarjade talitluse häirena ja mehel näiteks väga väikese spermatosoidide arvuna. See toetab arusaama, et naiste ja meeste viljatus ei ole geneetiliselt alati kaks täiesti eraldiseisvat probleemi, vaid võivad olla sama geneetilise häire erinevad avaldumisvormid. Kui leiame naisel viljatuse geneetilise põhjuse, võib see anda seega olulist teavet tema meessoost sugulaste reproduktiivtervise kohta,” selgitas Valkna.

Ühest geeniuuringust võib tulevikus saada rohkem teavet

Valkna sõnul ei tähenda geneetilise põhjuse leidmine veel seda, et iga geenimuutuse jaoks oleks olemas eraldi ravi. Küll aga võib täpne diagnoos aidata mõista haiguse põhjust, hinnata riski teistele pereliikmetele ning mõnel juhul juhtida tähelepanu ka teistele võimalikele terviseriskidele.

Eksoomi sekveneerimise oluline eelis on võimalus olemasolevaid andmeid tulevikus uuesti analüüsida. “Geneetika areneb kiiresti ning geen või variant, mille tähendust täna veel ei mõisteta, võib mõne aasta pärast olla haigusega kindlalt seostatud. Tänane teadmata põhjusega diagnoos ei pruugi seega olla lõplik vastus. Mõnel patsiendil võib haiguse geneetiline põhjus selguda tulevikus juba olemasolevaid andmeid uuesti analüüsides,” ütles Valkna.

Uuringul on siiski omad kitsaskohad. Analüüsitud POI patsientide arv oli suhteliselt väike ning tulemuste kinnitamiseks on vaja suuremaid ja mitmekesisemaid patsiendirühmi. Samuti tuleb ühtlustatada täiendavalt põhimõtteid, mille alusel geneetilisi leide analüüsida ja tõlgendada.

Valkna hinnangul näitavad tulemused siiski, et eksoomiandmeid saab POI diagnostikas kasutada senisest terviklikumalt. “Järgmine oluline samm on jõuda selleni, et geneetiline info ei aitaks meil üksnes haiguse põhjust leida, vaid võimaldaks tulevikus paremini hinnata ka haiguse kulgu, viljakust ja teisi terviseriske ning pakkuda patsiendile personaalsemat nõustamist,” sõnas Anu Valkna.