Alustame õppeaastat maailmas, kus tehnoloogia areng ei muuda enam ainult seda, kuidas me midagi teeme. Muutub ka see, kuidas me mõtleme, õpime, töötame, lõpuks seegi, kuidas me ennast inimesena määratleme.
See tõstatab valusalt küsimuse: “Milleks on vaja ülikoole?” Seda nii praegu, aga ka viie, kümne, viiekümne aasta pärast. Kogu info on ju kõigile kättesaadav, teadmised ühe nupuvajutuse kaugusel. Masinast on saanud otsekui imeinimene, kes suudab sekunditega kirjutada tekste, analüüsida andmeid, programmeerida, tõlkida ja pakkuda lahendusi probleemidele. Inimesel aga kuluks selleks päevi, vahel isegi kuid ja aastaid.
Mida peame ja saame nüüd ülikoolis õpetada? Millist väärtust ühiskonnale pakkuda?
Eelkõige õpime mõtlema
Faktide ja seisukohtade plahvatuslikult suurenenud kättesaadavus ei tähenda aga otseselt suuremat teadmist ja sügavamat mõistmist. Küll kerkib üha selgemalt küsimus, mida peab inimene oskama maailmas, kus masin oskab järjest rohkem. Just see otsustab lõpuks küsimuse inimeseks olemisest.
Järjest väärtuslikumaks saab inimese võime küsida õigeid küsimusi, olla sealjuures kriitiline ja ka enesekriitiline. Just mõtlemise oskus muutub fundamentaalseks. Määravaks tõusevad võime kahelda, näha seoseid, eristada olulist ebaolulisest, meie valmisolek küsida sedagi, kelle huve üks või teine lahendus teenib.
Ülikooli ülesanne on varasemast enam õpetada kriitiliselt mõtlema, teadmistele tähendust looma. Õpetada kahtlema, diskuteerima, katsetama. Eksides uuesti proovima. Ümber õppima. Ja lõpuks looma midagi, mida enne ei olnud: uut teadmist. Seda ei asenda ükski otsingumootor ega keelemudel. Vähemalt mitte veel.
Kui kiiresti saab õppida?
Turbulentses maailmas räägime üha rohkem vajadusest kiiremini õppida, aga siin peitub oht. Tehnoloogia võib kiireneda plahvatuslikult, inimene aga ei lae uut teadmist endasse nagu tarkvarauuendust. Õppimiseks, uue teadmuse kujunemiseks, on vaja aega. Ning just selles peitub üks meie ajastu suuri paradokse: inimese aju ja õppimisvõime on kujunenud evolutsiooni käigus väga pika aja jooksul, see ei kiirene koos protsessorite ja algoritmidega. Uus teadmine tuleb meie teadvuses siduda sellega, mida juba teame, tuleb anda sellele tähendus.
Veelgi enam, asjad tuleb läbi proovida, saada tagasisidet. Vahel lasta lahti ka sellest, mida oleme õigeks pidanud. Alles nii muutub informatsioon teadmiseks, teadmine omakorda võimeks mõista, otsustada ja ise midagi uut luua.
Seda tõdedes tekib ebamugav küsimus: kas oleme TI-ajastu võidujooksu juba alguses kaotanud, loonud midagi, mis suudab areneda meist kui loojatest kordades kiiremini? Vastus võiks olla niisugune: ei, kui me suudame tagada, et üha kiirendav tehnoloogia ei hakka meid endid masinateks muutma.
Praegu kipume inimestelt nõudma üha kiiremat kohanemist keskkonnas, kus isegi homne päev on raskesti ennustatav. Selle tulem ei pruugi olla targem, vaid hoopis ärevam inimene. Ka ülikoolis ei pea me kõike kiirendama. Mõnda asja peame ehk hoopis aeglustama.
Tormi ajal üks jalg maas
Ülikool peab olema üks neid kohti, mis suudab kiiresti muutuvas maailmas hoida vähemalt üht jalga maas. Nagu kogenud meremees tormisel merel, kes ka kõige kõrgemas lainetuses säilitab tasakaalu ja suunataju. Peame leidma aega süvenemiseks, teise inimese kuulamiseks, arengute mõtestatud suunamiseks.
Siin peitub meie ajastu teine paradoks. Ülikool peab olema korraga püsiv ja uut ahmiv, piisavalt kindel, et mitte iga lainega kaasa triivida, piisavalt paindlik, et mitte jääda kaldale vaatama, kuidas maailm meist mööda liigub.
Tugevad alusteadmised ei ole eilne maailm. Kool peab endiselt õpetama lugema, kirjutama, rehkendama ja mõtlema, sütitama ning hoidma elus uudishimu ja õpihimu. Tehisaru ajastu ei muuda seda põhimõtet vähem oluliseks. Selleks, et tehisaru pakutavas kahelda, peab inimesel olema alusmüür, millele oma kahtlused rajada. Et esitada hea küsimus, peab teadma. Et eristada usutavat vastust õigest, peab mõistma. Et luua uut teadmist, peab olema pind, millelt edasi minna.
Tõelisi alusvõimeid otsimas
Tehnoloogiliselt eesrindlik Rootsi on hakanud koolides ekraanide kõrvale tagasi tooma paberõpikuid, raamatuid ja käsitsi kirjutamist, et hoida alles õppija võimet keskenduda, süveneda ja mõelda. Ka ülikoolis peavad jätkuvalt olema nn konservatiivset laadi alused, et osata keskenduda, süveneda ja mõelda, seda ka siis, kui miski tundub olevat pöördumatult muutunud.
Jah, me räägime endiselt ülikooli lõpetamisest. Anname lilli, teeme pilte, jagame diplomeid. Aga tehisaru areng pöörab mõiste “lõpetab” hetkega mõisteks “alustab”. Tõelised intellektuaalsed jõuproovid seisavad nüüd alles ees.
Ülikool on vaid avang, aga see peab olema tugev. Me ei tea ju, kuhu hüperkiires arengus jõuame, millist meie panust ühiskond vajama hakkab. Aga me saame anda tööriistakasti, mis vähemalt praeguse teadmise kohaselt aitab toime tulla ka masinmõtlemise ajal. Näiteks tugevad alusteadmised ja teadlase mõtteviisi. Oskuse koos teistega probleeme lahendada. Julguse toetuda omaenda mõtlemisvõimele.
TI on “mis” ja inimene “kes”.
Tehisaru võidukäiguga kaasneb veel üks kiusatus. Kui masin teeb midagi kiiremini ja odavamalt, siis miks peaks seda tegema inimene? See küsimus kõlab juba ettevõtetes, avalikus sektoris, koolides, aga ka ülikoolides.
Kui meie ainus mõõdupuu on aga efektiivsus, võime ühel päeval avastada, et oleme inimese maailmast välja optimeerinud. Seega ei tohi me kunagi unustada, et TI on “mis” ja inimene on kes”. See erinevus on põhimõtteline.
Inimene vaatab meile otsa, kuulab, vaidleb, märkab, hoolib. Ta võib meiega mitte nõustuda, ent kindlasti aitab ta meil näha iseennast. Kinnitab, et me ei ole selles maailmas üksi, et me ei ole masinad, sest võistluse masinaga kaotab inimene juba ette.
Aastakümneid on huvilised tulnud tehnikaülikooli, et õppida tehnoloogiaid. Õppejõud on olnud see, kes hoiab tudengi ees tehnoloogia peeglit. Nüüd on ülikooli ülesanne hoida tehnoloogia ees inimlikkuse peeglit. See on suur muutus ja vastutus. Teadlastele, eriti aga õppejõududele. Teadmise vahendaja rolli kõrval kasvab õppejõu väärtus teekaaslasena, kes aitab mõelda ja mõtestada, märkab vigu, aga ka võimalusi. Kes aitab tehnoloogilist võimalikkust vaadata läbi inimliku vaate ja vastutuse. Tehnoloogia peab teenima inimest, mitte inimene tehnoloogiat.
Tööriist või relv?
Meile meeldib öelda, et tehisaru on lihtsalt tööriist. See rahustab, aga pole kindlasti mitte kogu tõde. Tehisaru võib tõesti aidata avastada haigusi ja luua uusi ravimeid, aga sama oskuslikult ka inimestega manipuleerida, toota tööstuslikus mahus valet ja õõnestada usaldust.
See, kas tehnoloogiast saab tööriist või relv, sõltub inimesest. Seetõttu pole TI-ajastu suurim küsimus ainult see, kui võimsaks muutub tehisaru. Palju olulisem on, kes protsesse juhib ehk kelle käes on võim. Küsimus tulevikust on seega eelkõige küsimus haridusest, ülikooliharidusest, eetikast, vastutusest ning lõpuks ka demokraatiast.
President Alar Karis tõdes Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeval, et tuleviku Eesti kujundamiseks peame senisest enam usaldama noori ja panustama järgmise põlvkonna haridusse. Peame suutma tehnoloogilisi arenguid ise suunata ja kujundada. Selleks peame treenima oma pärisaru, oma mõtlemise lihaseid.
Lisan ühe mõtte. Tehnoloogilise konkurentsivõime ja kasvava majanduse ees on ülikooli olulisem siht hoida ka tehisaru ajal Eestit inimeste Eestina. Riigina, kus tehnoloogia ei pane inimest tundma ennast üleliigsena.
Pea tingimata vee peal
Tänavu alustavad rohked tudengid asuvad õppima ajal, mil keegi meist ei oska päriselt öelda, milline on maailm nende õpingute lõppedes, aga ütlesin ka tudengitele, et ärgu nad lasku end hirmutada. Ei pea ju õppima kiiremini kui masin ja olema produktiivsem kui algoritm. Küll tuleb õppida, kuidas olla parem mõtleja, looja ja otsustaja ning kuidas olla üle lihtsasti tekkivast kiusatusest loobuda oma mõistuse kasutamisest masina kasuks.
Jah, ainult vastuvoolu ujumine võtaks lõpuks kogu jõu, aga kaasa ujudes tuleb hoida pea vee peal, et näha, kuhu liigume, otsustada, kas tahame sinna jõuda, kuid vajadusel ka suunda muuta. Peame jääma tarkadeks otsustajateks, see on hariduse, ülikooli mõte.
Tudengite kõrval soovin ka meile kõigile, et ükskõik kui targaks muutuvad masinad, suudaksime suurima väärtusena hoida inimest. Jätkugu uudishimu, selgroogu jääda mõtlevateks inimesteks.
Related Posts
