Väljaspool laulupidu elab estraadirahvas rahvuslikus ja esteetilises koomas. Kõikjal valitseb inetus, isikupäratus ja hall üleilmne kommertsrutiin. Kõik vaateaknad on täis sama igavat vikerkaarestki väändunumat massikultuuri, mis ei räägi midagi meist ega meie maast. Eriti hull on olukord riietumiskultuuris – oleme muutunud õlitatud hammasrattaks globaalses tarbimismasinas.

Teed sellest pimedusest välja näitab Liina Viira isikunäitus «Argi» Pärnu kunstnike majas. Viira on üks väheseid eesti kunstnikke, keda võib tõepoolest nimetada etnofuturistiks. Ta ei tee muuseumi rahvarõivaste koopiaid ega närvesöövat rahvusromantilist dekoratsiooni. Ta vormib meie pärandi ümber vaimustavaks, igapäevaselt kantavaks ja elavaks.

Viira ei pea end kunstnikuks ega disaineriks, vaid käsitööliseks. See on aus ja eestlaslik avaldus, aga liiga tagasihoidlik. Tema loomingus kohtuvad vana ja uus viisil, mis on korraga geniaalne ja sügavalt rahvuslik. Rahvariide kangast nokkmüts?

Sellist asja ei tule kellelgi teisel mõttessegi. Aga Viira teeb selle ära ja võtab oimetuks. Adidase laadis dressid, mille küljel jooksevad mitte firma triibud, vaid eesti rahvarõiva seeliku värvid? See on julge, see on mässav ja see on täiuslik eesti asi. See ei ole enam lihtsalt ilus riidetükk – see on identiteedi monument.

Näitus kannab nime «Argi», sest Viira sõnum on selge: ilu ei tohi lukustada pidupäevadeks. «Kui sa armastad midagi, siis armasta see ribadeks,» ütleb ta. See on tervislik vastumürk tarbimiskultuurile, mis kas hoiab rahvuskultuuri klaasi all, või viskab pärast ühte hooaega kohe minema. Viira rõivad on praktilised, villased, kantavad. Neis on tunda vanaema tarkust ja vanaisa vastupidavust – perelugu, mis ulatub 1944. aasta paadipõgenikeni Rootsis.

Tema töödes on midagi haruldast: see on igavik argipäevas, mitte globaalse kaasaegse kunsti kloaagis hulpiv vasakliberaalne kontseptsioonijulk. See on tõeline Eesti kunst. Puhas, tugev ja juurtega. Selliseid loojaid on meie uuskommunistlikus kunstikloaagis häbematult vähe. Viira on pärl.

Näitus «Argi» ei ole lihtsalt väga ilus, see on äratav. See annab lootust, et eesti esteetika võib veel vee alt välja tulla. Et me ei pea alati alluma üheülbalisele üleilmastumisele. Näed isegi, et rahvuslik saab olla kaasaegne, ilus ja elav.

Soovitan tungivalt minna Pärnusse. Näitus on avatud kuni 3. oktoobrini 2026 Pärnu kunstnike majas (Nikolai 27). See on kindlasti üks olulisemaid kultuurisündmusi sel aastal.

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 27.08.2026

Loe allikast edasi