Hiljuti laia kajastust leidnud Oliver Reimanni juhtumi taustal Eesti kohtulahendeid vaadeldes ilmneb, et salaja joogi sisse pandud narkootilise aine eest ei sõltu vastutus ainult ainest, vaid ka teo eesmärgist ja tagajärjest. Avalikes lahendites ei paista silma juhtumeid, kus sellist manustamist oleks käsitletud eraldi teona ilma muu kuriteota; seni on uimastamine olnud seotud näiteks röövimise, vägistamise või surmaga.

2013. aasta kaasuses segati Tallinnas kolme Soome mehe jookidesse psühhotroopseid aineid, mille järel kasutati nende pangakaarte ja võeti kontodelt raha. 2026. aasta kohtuasjas leidis kohus, et mees viis naised salaja manustatud aine abil abitusse seisundisse, vägistas kahte naist ja kolmanda puhul jäi tegu katseks; talle määrati 12 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus, kuid otsus ei ole jõustunud.

Kõige raskemas näites seoti narkootilise aine manustamine kannatanu surmaga ning ühele süüdistatavale jäi jõusse 13 aasta pikkune vangistus. Artikkel toob eraldi välja ka selle, et väikese koguse narkootikumi omamine võib jääda väärteoks, kuid suur kogus toob kaasa kriminaalvastutuse ka siis, kui aine oli mõeldud enda tarbeks.