Jaanus Harro selgitas „Vikerhommikus“, et viimastel päevadel palju kõneainet pakkunud narkootiline aine MDMA on amfetamiini sugulane, kuid selle toime on mõnevõrra teistsugune.

„Ta ei ole puhtalt stimuleeriv ja agressiivsust suurendav, vaid võib omapärast prosotsiaalset efekti tekitada,“ ütles Harro. Samas sõltub mõju tema sõnul väga palju inimesest ja sellest, millises seisundis inimene parasjagu on. „Lühidalt kokkuvõttes on selliste keemiliste ühendite efekt arvestataval määral ennustamatu,“ sõnas professor.

Harro selgitas, et psühhoaktiivsed ained ei tekita ajus midagi täiesti uut, vaid mõjutavad juba olemasolevaid mehhanisme. „Ükski keemiline aine ei pane iial midagi sellist juurde, milleks seal ei ole potentsiaal juba olemas,“ ütles ta. Seetõttu võib aine mõju all esile tulla mõtteid või tundeid, mida inimene pole enda jaoks varem teadvustanud.

Suurteoseid ei sünni

Samas ei maksa Harro sõnul uskuda, et uimastid tingimata loomingulisust suurendavad. Tema hinnangul tekitavad need pigem mulje, et inimese loominguline võimekus on kasvanud, kuid tegelikku tulemust sellest enamasti ei sünni.

„Mõnel loojal on tõenäoliselt tõepoolest olnud uimastitest abi, aga see on tühine vähemus. Enamasti jääb endale pigem hetkeks mulje, et nüüd suudan midagi erilist, aga midagi välja sellest suurt ei tule,“ ütles Harro.

Ühekordse tarvitamise järel ei pruugi tema sõnul enamikul juhtudel püsivaid tagajärgi tekkida, kuid risk sõltub ainest, annusest ja inimesest. „Lõpuks iga ravim on mürk ja kui seda võtta sisse vales annuses või võtab seda sisse vale inimene, siis ta võib selle ühe annuse peale kah ära surra,“ ütles Harro.

Professor kasutas intervjuus narkootiliste ja psühhoaktiivsete ainete kohta teadlikult sõna „ravim“. Ta selgitas, et farmakoloogias tähendab ravim keemilist ainet, mis muudab füsioloogilist protsessi spetsiifilisel viisil ning sama ühendiga võib nii ravida kui ka kahju tekitada.