Meie liberaalid on taas kord endale uue suurejoonelise humanismi leiutanud. Sel korral tahavad nad kangesti aidata oma Rootsi kaaskannatajaid ning võtta Eestisse vastu osa Rootsi vanglatest pärit islamiste ja musta mandri kriminaale. “Humanism!” hõiskavad nad. “Solidaarsus!”, “Euroopa väärtused!”, “Turvaline Tartu!” jms.
Kahjuks ei ole Eesti vanglad kummist. Tartu ja Viru vanglad ei laiene lõpmatuseni, ent liberaalse aju fantaasiad ei tunne mingeid piire. Rootsi on ise endale augu kaevanud ja sinna kukkunud: aastakümneid jätkunud massiimmigratsiooni, “mitmekesisuse” ja “inimõiguste” poliitika tulemusel on riik muutunud gangsterite vabariigiks, kus klannid sõdivad automaatidega ja politsei on samahästi kui jõuetu. Nüüd peaksime meie, kes oleme oma riigi enam-vähem korras hoidnud, minema appi ja võtma nende probleemid enda kaela.
Aga demograafia on julm. Euroopas, sealhulgas Rootsis, on iive madal. Aafrikas on see aga meeletu. Ühe illegaali või vangi toomine Eestisse ei lahenda midagi, sest demograafilise loogika järgi tuleb tema asemele seitse uut. See on nagu lohe pea: lõika üks maha, seitse kasvab asemele. Liberaalide lemmikmõte “inimene on inimene” kehtib ainult teatud piirides, võiks öelda riigi piirides.
Probleemi lahendamiseks tulevad mängu huvitavad võimalused, mida liberaalid ise on meile heldelt pakkunud. Mina ei ole öelnud surmanuhtlust. Teie pole sellele mõelnud. Aga vaatame, milliseid imelisi relvasüsteeme on liberaalne ideoloogia ise loonud.
Esiteks abort. Liberaalide sõnul on see “naise õigus oma kehale” ja “reproduktiivõigus”. Samas loogikas võib väita, et paljud siia saabuvad “saatjata alaealised” on tegelikult saatja aadressita looted. Loode on loode niikaua, kuni pole tõestatud vastupidist.
Ja kuidas sa tõestad, et see 27-aastane habemega mees, kes keeldub DNA-testist ja vanuse määramisest, ei ole tegelikult 2-kuune raske puudega loode? Tõestuskoorem lasub kahtlejal. Liberaalide enda reeglite järgi. Kui “my body, my choice” kehtib emaüsas, siis miks mitte ka Emajõe Ateenas ja Tartu vanglas?
Teiseks eutanaasia. Holland, Belgia, Kanada – seal on näidatud, et eutanaasiat saab kasutada praktiliselt kõige jaoks: depressiooni, vaesuse, “eksistentsiaalse kannatuse” ja muude moodsate hädade korral.
Vanglas, kus probleem on inimene ise, ei tohiks mingeid takistus olla. Kui keegi on juba nii kaugele jõudnud, et teda Rootsi ühiskond välja sülitab ja ta oma kodumaale tagasi saata ei julge, siis oleks ju puhas humanism pakkuda talle “väärikat lahkumist”.
Üks lahkumine viib teiseni. Nii tekibki Tartu vanglasse ruumi. Rootsi probleemid saavad lahenduse. Kõik liberaalsete printsiipide ja väärtuste piires.
Kujutage ette, milline efekt oleks, kui Aafrikas ja Lähis-Idas hakkaks levima kuuldus: “Ärge minge Rootsi, nad saadavad teid Eestisse ja seal tehakse teile kohe sepavasaraga abort või eutanaasia.
Rootsi feministlik kuningriik ei ole enam tore sihtkoht.” See oleks ju liberaalide enda loogika järgi parim võimalik heidutus. Nad ju armastavad “teaduspõhist” ja “tõenduspõhist” poliitikat. Siin on teile tõenduspõhine lahendus ja see on teie enda mõõdu järgi õmmeldud.
Minu jutt kõlab groteskse sarkasmina. Aga just niisuguse groteskini on liberaalne ideoloogia viinud meid ümbritseva maailma. Nii need oinapead mõtlevadki. Nad ei mõtle sellele, et ühel heal päeval püütakse pooletoobised ise kinni ja neile tehakse halastusabort.
Nad on nii kaua õõnestanud normaalset moraali, rahvusriiki, piire, identiteeti ja bioloogilist reaalsust, et ma ei imesta, kui nad lõppude lõpuks langevad ise oma äärmuseni viidud absurdi ohvriks.
Me ei vaja Rootsi gangsterite importi. Me ei vaja demograafilist asendamist. Me ei vaja rohkem “mitmekesisust”, mis tähendab tegelikult Eesti ühiskonna lõhenemist ja turvalisuse kadumist.
Me ei vajaks ka importvangide eutanaasiat ega aborti, kui piirid oleks kinni, pätid ajaloolisele kodumaale saadetud, kehtiks range kriminaalpoliitika ja oma rahva eest hoolitsetaks.
Liberaalid lõid vastiku probleemi. Nüüd pole neil pääsu sellest, et probleem lahendatakse nende enda loogikast ja hullumeelsetest ideedest lähtudes. Eesti ei ole kellegi prügikast ega Rootsi vanglate plaan B.
Eesti on eestlaste kodu. Seda peame kaitsma – kasvõi kõige jaburamate liberaalsete lahendustega. Kassi värv ei oma tähtsust, peaasi et ta teeb hiirele kiire ja valutu abordi.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 27.08.2026
Related Posts
