Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro rääkis, et MDMA ehk metüleendioksümetamfetamiin kuulub ühendite klassi, mis erineb tavapärasest amfetamiinist.

“MDMA kuulub niisuguste ühendite klassi, mis on omamoodi ainulaadne. See on erilaadne närvierguti, mis erinevalt amfetamiinist, mille sugulane ta on, ei ole puhtalt stimuleeriv ja agressiivsust suurendav, vaid võib omapärast prosotsiaalset efekti tekitada,” ütles Harro “Vikerhommikus”.

Samas rõhutas professor, et aine mõju ei ole võimalik täielikult ette ennustada. “Lühidalt kokku võttes on selliste keemiliste ühendite efekt arvestataval määral ennustamatu,” sõnas ta.

Harro sõnul on psühhoaktiivsete ainete mõju mõistmisel oluline arvestada, et inimese mõtted, tunded ja käitumine lähtuvad ajust. Keemiline aine ei loo ajju midagi täiesti uut, vaid võib tuua esile potentsiaali, mis seal juba olemas on.

“Ükski keemiline aine ei pane ajju midagi sellist juurde, milleks seal ei ole potentsiaal juba olemas. Aga see potentsiaal, mis sealt välja võib tulla, on inimese enda jaoks tihti üllatus,” rääkis ta.

Psühhedeelikumidel on ravipotentsiaali

Psühhedeelikumide ja teiste psühhoaktiivsete ainete võimalikku kasutamist vaimse tervise häirete ravis peab Harro ühelt poolt paljulubavaks, kuid teiselt poolt rõhutab ta vajadust eristada meditsiinilist kasutamist ainete tarvitamisest väljaspool ravikeskkonda. “Kahtlemata on olemas potentsiaal psühhiaatriliste häirete raviks. Igasugune mürk võib ravim olla, kui teda õigesti tarvitada,” ütles Harro.

Tema sõnul on tehtud mitmeid uuringuid ning psühhedeelikumide eri alamklasside kasutamist psühhiaatriliste häirete ravis uurivad teadlased edasi. Eelkõige vaadeldakse olukordi, kus ohutumad ravimid ei ole olnud piisavalt tõhusad.

Selline ravi toimub Harro sõnul meditsiinilises keskkonnas ja eriväljaõppe saanud spetsialistide juhtimisel. Psühhedeelikumide kasutamine on seejuures tihedalt seotud psühhoteraapiaga.

Ta rõhutas, et psühhedeelikumide võimalik ravipotentsiaal ei tähenda, et nende kasutamine väljaspool kontrollitud keskkonda oleks ohutu. “Potentsiaal kahtlemata on, aga nii nagu igat asja saab valesti kasutada, nii on ka ravimitega, sest me ei näe, mida nad teevad ja kui me nad sisse oleme ära võtnud, siis me ei kontrolli, mida nad teevad,” kirjeldas ta.

Kui inimene tunneb end pärast talle teadmata manustatud psühhoaktiivset ainet veidralt, soovitab Harro kõigepealt rahulikuks jääda ning otsida abi. Harro sõnul ei tasu sellises olukorras ise liiga palju katsetada. Oluline on, et läheduses oleksid usaldusväärsed inimesed, kes saavad abivajajat toetada, ning vajadusel tuleb pöörduda meditsiinitöötajate poole.

Eriti oluline on tema sõnul arvestada sellega, et ecstasy-laadsete ainete mõju all võib inimese usaldus teiste vastu suureneda. Seetõttu soovitab ta olla ettevaatlik võõraste inimeste usaldamisega ning kaasata olukorda inimesed, kes ise ei ole psühhoaktiivse aine mõju all.