Inimesed veedavad suurema osa elust nelja seina vahel. Kui välisõhus ja pinnavees leiab kunagist saastet üha vähem, pole need ohtlikud ühendid inimeste argipäevast kuhugi kadunud. Iga lugeja võib nendega kokku puutuda näiteks vanade nutiseadmete, diivanite ja isegi mustade toidukarpide kaudu.

Polübroomitud difenüüleetrid ehk PBDE-d on püsivad inimtekkelised orgaanilised saasteained. Aastatel 1970–2005 tootsid tehased neid maailmas kuni poolteist miljonit tonni. Tootjad lisasid aineid ohtralt nii elektroonikale, tekstiilile kui ka plastile, et materjalid nii kergesti ei süttiks. Euroopa Toiduohutusameti hinnangul ohustavad aastakümnete eest lisatud ühendid siiani kõiki vanuserühmi.

Siseruumide mure

Suurem osa ohtlikest PBDE-dest keelati Euroopas juba 20 aasta eest, sest teadlased seostasid neid närvisüsteemi arenguhäirete ja hormonaalsüsteemi kahjustustega. Keelust hoolimata ei kadunud kemikaalid elukeskkonnast kuhugi. Siseõhk ja toatolm kujutavad praegugi olulist saasteallikat. Näiteks Saksamaal satub neid orgaanilisi saasteaineid koduse tolmuga ligi sama palju kui toiduga.

Uuemates kodudes kasutatakse sageli juba asendusaineid, ent vanemates hoonetes eraldub omaaegseid leegiaeglusteid seadmetest siiani. Kõige rohkem kemikaale leiab analüüsi põhjal töölt ja kohtadest, kus inimesed vaba aega veedavad. Näiteks täheldasid Kreeka teadlased äärmuslikke saastenäitajaid kontorites, elektroonikapoodides ja internetikohvikutes.

Piirkondlikud erinevused tulenevad ruumide kasutusotstarbest, ventilatsioonist ja ruumis leiduva elektroonika hulgast. Kemikaalid ei püsi seadmetes paigal, vaid lenduvad aeglaselt ja kleepuvad tolmukübemetele. Nii hingavadki inimesed saastunud tolmu iga päev sisse.

Kergemad ühendid levivad ruumis enamasti gaasina. Raskemad, suurema broomisisaldusega molekulid, näiteks BDE-209, seonduvad autorite sõnul aga eriti visalt tahkete osakestega. Tänapäeval moodustabki just BDE-209 valdava osa paljudes siseruumides leiduvast mürgisaastest.

Murekohta süvendavad prügilasse jõudnud vana elektroonika ja mööbel. Suur osa neist materjalidest suunatakse ringmajanduse sildi all uuesti käibesse. Seniste uuringute järgi leiab aastate eest keelatud PBDE-sid isegi toiduga kokkupuutuvas plastis. Seega toovad tarbijad pahaaimamatult vanad mürgid uuel kujul toidulauale tagasi.

Suurimas ohus on jäätmesektori töötajate tervis. Elektroonikat lammutavad ja ringlusse suunavad töölised hingavad sisse äärmuslikul hulgal kemikaale. Nii leiab Soome, Norra ja Hispaania More jäätmekäitluskeskuste ning ringlussevõtutehaste õhust ohtralt leegiaeglustite osakesi. Uurijate sõnul on just metalli- ja autolammutused ohtlikud kohalikud saastekolded.

Mürgine tolm jõuab ka reoveepuhastitesse. Kodumasinatest ja tekstiilist eraldunud osakesed pestakse põrandalt sageli otse kanalisatsiooni. Sealt edasi liiguvad need puhastusjaamadesse, mis aga ei suuda vett rasketest ühenditest täielikult puhastada. Niisiis sadestub osa PBDE-sid reoveemudasse – sealt viivad põllumehed need väetisena põldudele või uhub vooluvesi need jõepõhja setetesse.

Ringmajanduse kahe teraga mõõk

Ehkki mahukas teadustöö koondas 181 varasemat uuringut, on andmestik lünklik. Uuritud riikide kohalikud teadlased kogusid proove eri aastatel ja kasutasid erinevaid analüüsimeetodeid. Pikaajalised võrreldavad mõõtmised puuduvad isegi iga riigi sees. Kuna ühtset andmebaasi pole, ei saa joonistada täpset kaarti kogu Euroopa saastetaseme muutustest.

Üldpilti varjutab ka puudulik kvaliteedikontroll. Paljudes töödes jäi kirjeldamata valimi suurus või meetod, millega kemikaale laboris määrati. Puudulikult esitatud andmed moonutavad uue uuringu autorite sõnul tegelikkust: väiksema saastetasemega piirkondades võis aparatuur teatud mürgid sootuks tuvastamata jätta.

Seadusandjad püüavad siiski nn pärandsaasteaineid lõplikult välja juurida. Euroopa Komisjon kehtestas hiljuti uued reeglid, mis vähendavad PBDE-de lubatud piirmäärasid taaskasutatavates materjalides. Ringmajanduse edendamine ja ohtlike ainete vältimine satuvad siin aga eesmärkidena vastuollu, sest vana plasti taaskasutus nõuab ametnikelt keerulisi kompromisse.

Töörühma sõnul vajab Euroopa murekoha lahendamiseks laiahaardelisemat ja süsteemsemat lähenemist. Tulevased seireprogrammid peavad nende hinnangul hõlmama nii siseõhku, kodutolmu, reovett kui ka taaskasutatavaid materjale.

Uuring avaldati ajakirjas Environmental Research.