Mis toimub inimese meeles hetkel, kui pikalt lahenduseta püsinud vastuolu korraga selgineb? Ja miks jääb mõni taipamine põgusaks ahhaa-hetkeks, teine aga muudab inimese käitumist või maailmapilti aastateks?
Kaup otsis oma doktoritöös neile näiliselt erinevatele kogemustele ühist seletust. Tema käsitluses ei tähenda taipamine üksnes äkilist ahhaa-hetke, vaid laiemalt mõttesisude muutust, mida saadab tunne, kuidas midagi olulist on paika nihkunud. Nõnda võivad samasse nähtuste pidevusse kuuluda nii ristsõna lahendamisel saabuv vastus kui ka inimese maailmapilti põhjalikult muutev kogemus.
Taipamisele eelneb pinge
Klassikaliselt seostatakse uute ideede sündi sageli pingevaba jõudeolekuga. Tegelikult eeldab uudne lahendus Karl Kristjan Kaupi sõnul esmalt seesmist konflikti. Kui inimesel puudub pinge või vastuolu, ei ole ka midagi lahendada. Pinge annab märku, et midagi on vaja muuta või ümber mõtestada.
Lahendus ise võib lõpuks sähvatada pähe bussiga sõites või duši all seistes, kuid sellele eelneb pikk vaimne töö. “Sa mässad selle ideega oma peas. Mida rohkem sa mässad, seda suurem on tõenäosus, et teinekord duši alla minnes saad sa sellest järsku aru,” selgitas Kaup.
Sama loogika kehtib käitumismustrite muutmisel. Inimene võib ratsionaalselt mõista, et ei peaks teatud olukorras ärrituma, kuid reaktsioon tekib ikkagi. Kaupi sõnul peab sõnaline teadmine jõudma abstraktsest arusaamast konkreetse kogemuseni. Seda võimaldab emotsionaalne ehk kogemuslik taipamine, mis aitab teadmisel päriselt käitumist muuta.
Sama põhimõtet on idamaised traditsioonid püüdnud meditatsiooni abil rakendada juba aastatuhandeid. Mediteerides harjutab inimene mõtteid vabamalt liikuma laskma, selmet jääda kinni ühte kindlasse mõttemustrisse. Nii saavad erinevad meelesisud omavahel kergemini seostuda ja nendevaheline pinge võib laheneda.
Psühhedeelikumid avavad ajus uusi seoseid.
Sarnaseid sügavaid süvenemisseisundeid võivad esile kutsuda psühhedeelikumid. Miks need inimese tajukogemust nii põhjalikult muudavad, pole Kaupi sõnul veel täpselt teada.
Ühe võimaliku seletusena pakub ta doktoritöös välja apikaalse hüperkontekstualiseerimise mudeli. Selle järgi muutub psühhedeelikumide mõju all aju eri piirkondade ja meelesisude vaheline suhtlus tihedamaks. Inimestel tehtud aju-uuringud viitavad Kaupi sõnul sellele, et taoliste ainete mõju all hakkavad ajukoore eri piirkonnad omavahel aktiivsemalt infot vahetama.
Selle tulemusel nõrgenevad tavapärased infopiirid ning seni eraldatud signaalidel ja meelesisudel tekib rohkem võimalusi omavahel seostuda. Tugeva mõju korral võib muutuda kogu inimese tajukogemus. “Tavapärane maailmataju ja enesetaju kaob ära ning tekib selline paradoksaalne tühjuse ja kõiksuse, eraldatuse ja seostatuse ühtne seisund,” kirjeldas Kaup.
Neuroteadlaste jaoks teeb psühhedeelikumid eriti huvitavaks aga see, et nende mõju ei pruugi piirduda üksnes aine tarvitamise ajal kogetuga. Osa neist toimib neuroplastogeenidena, suurendades närvisüsteemi plastilisust ja muutes ajurakkudevahelisi ühendusi.
Just see psühhedeelikumide omadus võib olla oluline depressiooni ja ärevuse ravis, sest neid seisundeid iseloomustab sageli kinnijäämine korduvatesse mõtte- ja käitumismustritesse. “Ajutegevuse mõttes saame sisseharjunud käitumisest, mis iseloomustab depressiooni või ärevust, mõelda kui korduvast ajutegevusest. See ei muutu, vaid rakendab kogu aeg ühtesid ja samu mustreid uuesti,” selgitas teadlane.
Psühhedeelikumid võivad aidata sellest kordusest ajutiselt välja murda. Aine mõju all hakkab aju läbima mustreid ja trajektoore, mida see tavaliselt ei kasutaks. Kui samal ajal muutuvad ka ajurakkudevahelised ühendused, võib ajul olla pärast aine toime lõppu lihtsam ennetada tagasilangust vanasse mõtte- või reaktsioonimustrisse.
Aine üksi inimest ei ravi
Imetabletti vaimse tervise raviks siiski pole. Ka psühhedeelikumid mõjutavad eeskätt meelesisusid, mis inimesel juba olemas on, ja tihendavad nende omavahelisi seoseid. Seetõttu sõltub kogemuse kulg nii inimese varasematest mõtetest ja mälestustest kui ka keskkonnast, milles ainet kasutatakse.
“Kõik need asjad mängivad rolli selles, milliseks kogemus kujuneb, sest aine mõjutab sinu juba eksisteerivaid meelesisusid,” kinnitas Kaup.
Seepärast on psühhedeelse teraapia puhul oluline nii põhjalik ettevalmistus kui ka turvaline keskkond. Psühhedeelikumide suhteliselt väike füsioloogiline risk ei tähenda siiski, et nende kasutamine oleks probleemivaba. Kaup rõhutab eeskätt psühholoogilisi riske: harvadel juhtudel võivad ained vallandada või süvendada psühhootilisi seisundeid või põhjustada pikemaajalisi tajuhäireid. “Samas on professionaalse terapeutilise ja kontrollitud kasutamise puhul võimalik vähendada riski selliste kestvate tagajärgede tekkeks,” lisas teadlane.
Psühhedeelne kogemus virtuaalreaalsuses
Just psühhedeelsete ainete kasutamise keerukus ajendas Karl Kristjan Kaupi uurimisrühma otsima kättesaadavamat alternatiivi. Doktoritöö raames sündis virtuaalreaalsuse keskkond Psyrreal, mis püüab jäljendada psühhedeelse kogemuse audiovisuaalseid ja tunnetuslikke jooni.
Enne virtuaalmaailma sisenemist läbib inimene psühholoogiga ettevalmistava sessiooni ja sõnastab teemad, millega soovib tegeleda. Seejärel paneb ta pähe virtuaalreaalsusprillid ning veedab keskkonnas umbes tunni, liikudes värviliste mustrite, unenäoliste maastike ja mitmemõõtmeliste ruumide vahel.
Psühhedeelse kogemuse sügavamaid osi, nagu ego hajumist ja kõikehõlmav ühendatuse tunnet, on virtuaalreaalsuses siiski raske jäljendada. Sellegipoolest on osad kasutajad kirjeldanud Psyrreal-i ka tunnetuslikult psühhedeelse seisundiga sarnasena.
Keskkonna eesmärk pole aga üksnes psühhedeelset kogemust jäljendada, vaid uurida ka selle võimalikku mõju vaimsele tervisele. Teadlaste rõõmuks viitaski esimene uuring kasutajate depressioonisümptomite vähenemisele. Kaup rõhutab siiski, et katsetel puudus kontrollrühm, keda virtuaalmaailma ei lastud. Seetõttu ei saa tulemuste põhjal veel kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Praegu viib uurimisrühm läbi rangema ülesehitusega kontrollitud uuringut.
Virtuaalreaalsuse üks eelis on selle suhteline ohutus. Selle mõju on psühhedeelikumidega võrreldes küll pisem, kuid see ei pruugi olla puudus. “Kui me võrdleme seda psühhedeelikumidega, siis efekt on ilmselt nõrgem, aga mingitel juhtudel ongi nõrgem efekt sobivam, sest seda on lihtsam ohjata ja see on patsiendi jaoks kergem ja ohutum,” nentis Kaup.
Lisaks katsetasid teadlased Psyrreali loomeinimeste peal. Katses võrdlesid nad psühhedeelseid elemente sisaldavat ja tavapärasemat virtuaalreaalsust ning leidsid märke, et ebaharilik kogemus võib soodustada loomingulisest tupikust väljumist. Kaup rõhutab siiski, et samalaadset mõju võivad tõenäoliselt anda ka muud rutiini lõhkuvad kogemused — näiteks matkamine ja reisimine, kui neid sooritada kavatsusega leida vastuseid oma küsimustele.
Oluline pole seega tingimata, kuidas taipamine esile kutsutakse, vaid millise muutuse tekitab see inimese mõtlemises. Sellega kaasneb aga ka omaette oht. Inimene võib olla uue arusaama tõesuses sügavalt veendunud, kuigi selle paikapidavust ei pruugi olla võimalik kontrollida.
Kõik taipamised ei pruugi olla tõesed
Vaimse läbimurdega võib kaasneda väga tugev veendumus, et ollakse jõudnud mingi olemusliku tõeni. Sarnaseid kõiketeadmise sähvatusi võivad inimesed kogeda ka psühhoosi või skisofreenia algfaasis.
Mõne avastuse paikapidavust on lihtne kontrollida. Matemaatik saab näiteks järele proovida, kas ootamatult pähe tulnud lahendus töötab. Metafüüsiliste küsimuste, mälestuste või isikliku elu kohta tekkinud järelduste puhul ei pruugi selline kontroll aga võimalik olla.
“Tihtipeale on need arusaamad pigem tõesed ja need juhud, kus nad pole, on harvad. Kuna nende tõesust võib olla aga keeruline kontrollida, siis on kasulik suhtuda võimsatesse taipamistesse tasakaalustatud skepsisega,” selgitas ta. Kui tekkinud veendumused muutuvad luululiseks või seostuvad psühhootiliste sümptomitega, võib vaja minna psühhiaatrilist abi.
Ravini on veel pikk tee
Psühhedeelikumidega toetatud ravi laiem kasutamine on siiski veel uurimisjärgus. Ühe probleemina on kliinilisi uuringuid raske pimestada. Tugeva teadvusseisundi muutuse puhul saab osaleja enamasti aru, kas ta sai toimeainet või platseebot. Kaup näeb ühe võimalusena uuringuid, kus psühhedeelikumide toimet võrreldakse otse olemasolevate antidepressantidega.
Virtuaalreaalsus pakub lihtsamat teed, sest Psyrreal ei ole ravim ega pea läbima samu heakskiiduprotsesse. Teaduslikult tuleb aga veel näidata, kui suur ja püsiv selle mõju on ning kellele taoline sekkumine kõige paremini sobib.
Kaupi jaoks ulatub doktoritöö laiem sõnum siiski psühhedeelikumidest ja virtuaalreaalsusest kaugemale. Need näitavad tema hinnangul ilmekalt, kuivõrd oluline on võtta aega oma mõtete, tunnete ja sisemiste vastuolude märkamiseks ja läbimõtlemiseks. Selleks ei pea tingimata tarvitama ühtegi ainet. Sama põhimõte võib tähendada lihtsalt teadlike ja vaiksete hetkede leidmist argipäevas.
“Loodan, et nende ainete kasulikum toime seisneb just selles, mida nad sümboliseerivad – introspektsiooni ja reflektsiooni tähtsust inimese ja ühiskonna jaoks,” rõhutas Karl Kristjan Kaup.
Karl Kristjan Kaup kaitses doktoritöö “Neural computations underlying psychedelic insight” (“Psühhedeelse taipamisega seotud arvutused ajus”) 1. juunil Tartu Ülikoolis. Kraaditööd juhendas Jaan Aru. Oponeerisid Enzo Tagliazucchi Buenos Airese Ülikoolist ja Manoj Doss Texase Ülikoolist.
Related Posts
