Enamik kaalulangetusravimeid toimib peamiselt söögiisu pärssides ja toidukoguseid vähendades. Eksperimentaalne ühend näib aga töötavat teisiti: see aitab hiirte organismil toidust saadud energiat senisest rohkem ära kasutada ehk pelga kaloripiiramise asemel suurendab ravi hoopis organismi energiakulu.

Ajakirjas Science Advances avaldatud uuringus leidsid teadlased, et ühendi mõjul kaotasid rasvunud isased hiired nelja nädalaga keskmiselt 18 protsenti kehakaalust, kusjuures nende toidukogused ei muutunud. Kaal langes eelkõige rasva arvelt, samas kui lihasmass ja muu rasvavaba kehakude suures osas säilisid. Uuritava ühendi nimi on 5-tetradetsüüloksü-2-furoehape ehk TOFA.

California Berkeley ülikooli teadlaste töörühm söötis hiirtele suure rasvasisaldusega toitu, et loomad rasvuksid. Seejärel manustati hiirtele nelja nädala jooksul kaks korda päevas suukaudselt TOFAt.

Uuringu juht, ainevahetusbioloog Anders Näär rääkis, et kuigi hiirte toidukogused ja kehaline aktiivsus jäid samaks ning kehatemperatuur ei tõusnud, suurenes kogu organismi energiakulu kuni 18 protsenti. TOFA ei pannud hiiri rohkem liikuma ega takistanud toidust kalorite omastamist. Selle asemel muutis ühend viisi, kuidas organism rasva töötleb ja energiat kasutab.

Ühend toimib kahel viisil: see aeglustab uue rasva teket ning aitab rakkudel olemasolevat rasva omastada ja energiaks põletada. Siiski pole täpselt teada, mis täpselt seda täiendavat energiakulu tekitab.

Teadlased eeldasid algul, et toimet saab jäljendada kahte eraldiseisvat ravimeetodit kombineerides: üks aeglustaks rasva teket ja teine suurendaks rasvapõletust. Nende meetodite kooskasutamine aga TOFAga sarnast tulemust ei andnud. Tundub, et mõlema toime olemasolu ühes molekulis on oluline, aga teadlased ei mõista siiani täielikult, miks nõnda.

TOFA sünteesiti esimest korda 1970. aastatel ja seda on aastaid laboriuuringutes kasutatud. Nääri sõnul oli ühendi võime rasvapõletusprotsesse aktiveerida ilmselt kogu aeg olemas, kuid keegi polnud osanud seda otsida.

Peale kaalulangetuse pakkus ravi muudki kasu. See alandas veresuhkru ja insuliini taset, parandas hiirte glükoositaluvust ning vähendas rasva hulka veres ja maksas. Teistes katsetes leevendas TOFA maksa rasvumisega seotud probleeme, sealhulgas rasva kogunemist, põletikku ja armistumist.

Näär rõhutas, et otseselt TOFA lihaseid ei kaitse. Kuna hiired jätkasid tavapärast söömist, langes kaal peamiselt rasva arvelt, vältides seeläbi kaalulangusega sageli kaasnevat rasvavaba kehamassi kadu.

Seejärel kombineerisid teadlased väiksemaid TOFA annuseid GLP-1-põhiste ravimite ehk semaglutiidi ja tirsepatiidiga. Nimetatud ravimid soodustavad kaalukaotust eelkõige söögiisu ja toidukoguste vähendamise kaudu. Ühendraviga langes kaal ja paranesid ainevahetusnäitajad märgatavalt enam kui ühegi ravimiga eraldi.

Need kaks lähenemist mõjutavad organismi energiabilansi erinevaid pooli: semaglutiid ja tirsepatiid vähendavad tarbitud energia hulka, TOFA aga suurendab energiakulu. Teadlaste sõnul muudab see ühendravi paljulubavaks, sest mehhanismid täiendavad, mitte ei dubleeri üksteist.

Eraldiseisvas katses hoidsid TOFA-ravi saanud hiired pärast kuuri lõppu saavutatud kehakaalu pikemalt. Semaglutiidi saanud hiired võtsid aga toidukoguste suurenedes kiiresti kaalus taas juurde. Kombinatsioonikatsed olid aga lühikesed ja kaasasid vähe loomi. Kuna kõik katsehiired olid isased, pole veel teada, kas TOFA toime on emastel samasugune.

TOFAt ei ole inimestel veel kunagi katsetatud. Ühendi väikseim tõhus annus on teadmata ja see pole läbinud meditsiiniliseks kasutamiseks nõutavaid ohutusuuringuid. Teadlased kavandavad nüüd toksikoloogia- ja tõhususuuringuid rottidel ning suurematel loomadel, kelle füsioloogia sarnaneb rohkem inimese omaga. Need katsed on eeldus kliiniliste inimuuringute alustamiseks.

Kuigi hetkel pole TOFA näol tegemist valmis kaalulangetusravimiga, viitavad tulemused uuele suunale: lisaks vähem söömisele saab organismi rasvapõletust soodustada ka energiakasutuse muutmise kaudu.