“Inimesed levitavad kuulujutte, sest ühest küljest ei pruugi nad enam autoriteete usaldada. Teisest küljest peavad nad tundma, et suudavad end ümbritsevat maailma lahti mõtestada,” ütleb Tartu Ülikoolis äsja semiootika alal doktoritöö kaitsnud Hongjin Song. Sageli ujuvad sellised lood pinnale kriiside ajal, mil inimeste võime ise oma elu üle otsustada võib olla piiratud.

Näiteks ringles Eestis Pronkssõduri teisaldamise järel 2007. aastal kuuldus, et Venemaa tungib nüüd Eestisse. “See oli suur õppetund kõigile. Kui kuju eemaldati, tahtsid inimesed mõista, miks see ikkagi juhtus ja millised on selle tagajärjed,” selgitab värske doktor.

Oma doktoritöös uuris ta kuulujutte semiootilisest vaatenurgast. Songi käsitluses on kuulujutt osa protsessist, kus inimesed püüavad end ümbritsevast maailmast aru saada. Teda huvitasid nii kuulujuttude tekkepõhjused, nende ringlemine ja hajumine kui ka see, miks mingit nähtust hakatakse üldse kuulujutuks pidama. “Nagu näeme paljudest juhtumitest, muudab kuulujuttude eitamine need hoopis usutavamaks. Eriti siis, kui keskvõim on oma usaldusväärsuse kaotanud,” märgib ta.

Vorstivabrik selgitas kadumisi

Hongjin Songi sõnul on kuulujuttude teke paratamatu, sest inimesed üritavad igal ajal end ümbritsevat maailma lahti mõtestada. Seejuures pole kogu info maailma kohta kunagi kõigile võrdselt kättesaadav. “Eeltingimusena tuleme erinevatest kultuuridest, meil on erinevad mälestused minevikust ja erinevad arusaamad ümbritsevast maailmast,” loetleb Song. Erinevad teadmised tekitavad erinevaid tõlgendusi, mis võivad minna üksteisega vastuollu.

Oma töös käsitles Song kuulujutte kultuuritekstidena. Need toimivad kultuuris mesoskoopilisel ehk n-ö keskmisel tasandil. Teisisõnu on need liiga kitsad, et olla suur kultuuridünaamika, ent liiga laiad piirdumaks vaid ühe inimese vaatevinkliga. Juri Lotmanilt laenates eristab Song kuulujuttudel kolme funktsiooni: luua midagi uut, edastada olemasolevat teavet ja kutsuda esile minevikku. “Pole olemas kuulujuttu, millel poleks minevikus oma tekkepõhjust ja juuri,” selgitab ta.

Näiteks levis teise maailmasõja järgses Tartus linnalegend, et kesklinnas tegutseb vorstivabrik, kus vorsti tehakse inimlihast. Ühest küljest müüsid vanaprouad toona linnapildis vorstipirukaid. Teisest küljest ilmus palju kuulutusi inimeste kadumisest ja kohalikel oli värskelt meeles sõja ajal kogetud vägivald. “Inimesed vajavad alati tõlgendust. Nad vajavad segasel ajal oma elu jätkamiseks normaalsena mõjuvat ja arusaadavat maailma,” põhjendab Song.

Samas on suhtluse ja koostöö toimimiseks vaja mingit jagatud uskumust ning tajutud reaalsuse ühisosa. “Näiteks olen mina pärit Hiinast ja teie olete kohalik, aga me mõlemad usume, et Tartu linn eksisteerib. Selle ühise eeldusega saame sellest rääkida,” selgitab värske doktor. Vastupidise näitena levib USA-s Songi sõnul vandenõuteooria, et Soomet pole päriselt olemas, vaid tegu on üksnes meemiga – sellisel juhul pole võimalik ka sisuline arutelu Soome üle.

Kord juba tekkinud kuulujuttu ei nimetata selle algse ringlemise ajal kuulujutuks. Piltlikult öeldes kleebib niisuguse sildi neile külge alles keskvõim või mõni autoriteet, kui kuulutab osa ühiskonnas ringlevast infost vääraks. Inimesed võivad kuulujuttu aga just siis veelgi tugevamini uskuma hakata. “Kuulujuttude elutsüklit arvestades leiad neid otsides eest ainult n-ö tuhaks põlenud varemeid,” arutleb värske doktor.

Kuulduste hoovused

Kui kuulujutu esile kutsunud asjaolud muutuvad ja ühiskonnas põhjustab ühe teema asemel segadust juba järgmine, hajub kõlakas laiali. Hongjin Song võrdleb kuulujutu hajumist merega: pealtnäha loksub kõik harmooniliselt, aga pinna all liiguvad peidetud hoovused. “Kuulujutud vajavad teatud ajal ja teatud kohas ringlemiseks survet. Kui see surve liigub mujale, eelmised kuulujutud kaovad, täpselt nagu need allhoovused lähevad mujale,” piltlikustab värske doktor.

Wuhanist pärit Song nägi sellist kõlakate vaheldumist pealt koroonapandeemia alguses. “Kuna olin Covidi ajal Wuhanis alates esimesest lukkupaneku päevast, nägin, kuidas inimesed uskusid paljusid kuulujutte, mis muteerusid väga kiiresti,” meenutab ta. Aja möödudes sai esimene hüsteeria leevenduse ja päevakorda kerkisid uued pinged.

Praegusajal ei puutu Eesti inimene kuulujuttudega kokku aga üksnes suulistes vestlustes, vaid ka ühis- ja kollases meedias. Songi sõnul on igasugune kokkupuude uue teabega vältimatu ja sama vältimatult kasutavad inimesed uue info hindamiseks oma varasemaid teadmisi. “Soovitan aga astuda samm tagasi ja mõelda. Esiteks, miks mina hindan seda teavet nii? Teiseks, miks teised hindavad seda nii? Kolmandaks, miks võimud hindavad seda teavet nii?” loetleb ta.

Doktoritöö kaitsmisel tõstatas oponent professor Massimo Leone küsimuse, kas digimeedia on suhtlemist põhimõtteliselt muutnud. Song jääb siinkohal oma töös alalhoidlikule seisukohale, et vähemalt veel mitte. “Tehnoloogia on lihtsalt katalüsaator. See kiirendab kuulujuttude leviku protsessi, aga isegi küberruumis ei ole kuulujutte, mis lummaksid absoluutselt kõiki,” osutab ta.

Hongjin Song kaitses semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritöö “Semiotic Anatomy of Rumour: Social Discourse, ‘False Memory’, and Infection” (“Kuulujutu semiootiline anatoomia: sotsiaalne diskursus, “võltsmälu” ja nakatamine”) 18. augustil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendas lektor Anti Randviir Tartu Ülikoolist. Oponeerisid professor Paul Cobley Middlesexi Ülikoolist ja professor Massimo Leone Torino Ülikoolist.