Kuna sademed on Eestis muutunud sagedasemaks ning intensiivsemaks ka lühiajaliselt, tuleb tihedalt asustatud linnaruumis üleujutusi aina enam ette.

Maaülikooli uuring näitab, et sadude intensiivsus on Eestis kasvanud kümnendiga neli protsenti ja tõenäoliselt kasvab veelgi. Maaülikooli teadlase Ottar Tamme sõnul puudub aga Eestis terviklik plaan, mida liigse sademeveega teha. Liigvee probleemide eest vastutab praegu peamiselt veevärk, kuigi vastutus on ka kinnistu omanikul ning intensiivsete sadude korral kohalikul omavalitsusel.

“Meil lähevad intensiivsemaks sajud, torud ei lähe suuremaks, seega see vesi peab kuskile mahtuma ja kui ta ei mahu, peavad olema ette nähtud teekonnad, kuhu ta saab liikuda. Kui väga-väga palju sajab, siis on linn see, kes planeerimise käigus peab olema ette näinud kohad, kus see vesi saab liikuda. Meil on Emajõgi, kuhu kogu sademevesi läheb ja linna kaitsmiseks oleme tammi ehitanud ehk sademevesi jääb paraku linna poole tammi. Linn siinkohal peaks tähelepanu pöörama Supilinnale, kui tehakse uusi tänavaid, et nähakse ette ka vooluteekonnad,” lausus Tamm.

Liigveega tegeleb Tartu linn praegu sadamaraudtee piirkonnas, kus katsetatakse looduspõhist sademevee lahendust ehk viibeala vihmaveele.

“Me kujundame sellised viibealad ehk kraavid, kus vesi, enne kui ta jõuab torru suunduda, saab mõne aja seista ja sealt juhitakse ta edasi torusse. See on vajalik seetõttu, et kui korraga tuleb vett hästi palju, siis kusagil ta peab viibima, sest vastasel juhul ei suuda torud kogu seda mahtu vastu võtta,” sõnas Tartu abilinnapea Kertu Vuks.

Tihedamalt asustatud linna piirkondadesse sellised lahendused aga ei sobi. Ka maaülikoolis katseid läbivad liigvee hoidmiseks mõeldud vihmapeenrad sobiksid eelkõige piirkondadesse, kus on elamud alles rajamisel. Nii võiks Tamme sõnul sademevee lahendusi, näiteks vihmapeenraid, kavandada juba üldplaneeringutes.

“Täna me ei ole seadnud seda kohustuslikuks, aga see kahtlemata võiks olla tulevikuvaates täiendav alternatiiv, arvestades kui palju seda vihma korraga tuleb,” ütles Vuks.

Tamme sõnul on liigvee kogumiseks ja suunamiseks lahendused ka tihedamalt asustatud piirkondades, kuid tõdes, et igal pool need rakendatavad pole. Sügise lõpuks saavad Maaülikooli teadlased valmis ka täpsema juhendi liigvee juhtimiseks nii inseneridele kui ka kohalikele omavalitsustele.