Kirke Paris uuris Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös, kuidas mõjutab avamere tuuleparkidele iseloomulik madalsageduslik müra räime käitumist. Looduses tehtud katse näitas, et müraallika läheduses oli räimeparve tihedus väiksem. Samas ei tähenda esialgne tulemus, et tuulepargid kaladele kohe suurt kahju põhjustaksid.

Töö fookus sai seatud puhtalt praktilisest vajadusest, sest Eesti rannikumerre kavandatakse tulevikus suuri avamere tuuleparke. Samal ajal kasvab inimtekkeline meremüra nagunii ka tiheneva laevanduse ja muu mereinfrastruktuuri tõttu. Kalade elupaigakasutuse ja liikumise mõistmiseks on Parise sõnul äärmiselt oluline teada, kuidas loomad ümbritsevat keskkonda üldse tajuvad.

Teadlased otsustasid kalu jälgida vabas looduses, kuna laboritingimustes ei pruugi helilained levida samamoodi nagu päris meres. Lisaks mõjutab tehiskeskkond loomade käitumist. “Vangistuses olev kala ei vasta kindlasti mingisugusele stressorile samamoodi, nagu ta vabas looduses vastaks,” selgitas Paris katsemeetodi valikut Vikerraadio saates “Ökoskoop”.

Katseala asus Liivi lahes Kihnust lõuna poole jäävas mereosas. Umbes 16 ruutkilomeetri suuruse uurimisala keskele paigaldati spetsiaalne kõlar, mis imiteeris avamere tuuliku töömüra. Teadlased sõitsid uurimislaevaga mööda kindlaid marsruute ning jälgisid, kui tihedalt kalad veesambas parvedena paiknesid.

Vette lastud heli sagedus oli 100 hertsi, mis on avamere tuulikutele üsna tüüpiline näitaja. Kõlari allikatase küündis katses 170 detsibellini. “Vabas õhus võib see inimesele olla väga vali heli, aga vees on ta pigem madal ja pidev undamine,” nentis töö autor.

Kui teadlased võrdlesid müraga ja mürata tingimusi, joonistus andmetest välja selge muster. Heliallika läheduses langes müratingimustes räimeparve tihedus. Kuigi kõik kalad helireostusega piirkonnast täielikult ei lahkunud, paiknes räimeparv müra tõttu tunduvalt hõredamalt.

Katsete andmetest selgus, et müra statistiliselt olulise mõju ulatus oli umbes 350 meetrit. Parise sõnul ei pruugi see poolekilomeetrine raadius ühe tuulepargi kontekstis olla loomale väga suur takistus. “See kala saab sealt ära ujuda, kui see talle osutub ebameeldivaks,” sõnas ta.

Olukord muutub oluliselt aga siis, kui tuulepark koosneb kümnetest või lausa sadadest tuulikutest. Sellisel juhul laieneb mõjutatud ala ning määravaks saab paljude generaatorite koosmõju. Eriti kriitiliseks kujuneb asukoht siis, kui laiad arendusalad takistavad kalade ligipääsu koelmutele. Paris rõhutas, et praeguse uuringu põhjal ei saa siiski väita, et selline halvav mõju Läänemeres kindlasti tekib.

Peale helireostuse mõjutavad tuulepargid kalu muudegi tegurite kaudu. Näiteks halvendavad merepõhja ehitustöödega kaasnevad setted nähtavust vees. Samuti suudavad maismaaga ühendatud kaablitrasside elektromagnetväljad häirida kalade looduslikku orientatsioonivõimet.

Kõik muutused ei pruugi loomadele aga negatiivselt mõjuda. Tuulikute massiivsed vundamendid meelitavad sageli kalu ligi, mistõttu suureneb kohalik biomass ja saadaoleva toidu hulk. Lisaks pakuvad tuuleparkide ümber sageli kehtestatavad kalapüügikeelualad kaladele turvalist varjupaika.

Räim on suurepärane kuulja

Kalade kuulmine on Parise sõnul tunduvalt keerukam, kui esmapilgul tundub. Kuigi vee-elukatel puuduvad väliselt nähtavad kõrvad, tajub nende sisekõrv ümbritsevaid helirõhu muutusi. Paljud liigid suudavad lisaks registreerida ka veeosakeste liikumist.

Kuna kalad moodustavad äärmiselt mitmekesise rühma, varieerub kuulmisvõime liigiti tugevalt. Osa kalu tajub ultraheli, teised jälle infraheli. Enamiku liikide kuulmine on siiski teravaim madalatel sagedustel, alla 100 hertsi kuni mõnesaja hertsini. “Heli aitab kaladel keskkonnas orienteeruda, näiteks toitu otsida ja kiskjaid vältida,” märkis Paris.

Räim kuulub suure tõenäosusega Läänemere parima kuulmisega kalade hulka. Kuigi räime mürataluvust polnud varem otseselt uuritud, leidub Atlandi heeringa kohta hulgaliselt andmeid. Räim on Atlandi heeringa lähisugulane ja alamliik. “Kuna neil on väga sarnane kuulmisanatoomia, võib arvata, et räim on päris hea kuulja,” ütles ta.

Uurimistöö välikatsed toimusid aastatel 2023–2025 ning kaitstud magistritöö moodustas osa laiemast teadusprojektist. Paris keskendus just toituva räime reaktsioonile. Katsed tehti sügisel, mil räim toitub aktiivselt ja ujub Liivi lahe merealal ulatuslikult ringi.

Hiljem testisid teadlased räimede käitumist ka kevadisel kudemisajal Pärnu lahe madalamas vees. Kudealal ei leidnud uurijad mürast tulenevat olulist mõju, mis on tuuleparkide kavandamise seisukohalt positiivne uudis.

Peagi jätkuvas doktorantuuris soovib Paris uurida lähemalt kalade spetsiifilist tajumehhanismi. Teda huvitab eelkõige see, kuidas vee-elukad tunnetavad heli tekitatud veeosakeste liikumist. Praegu on see maailmas suhteliselt vähe uuritud ja tehnoloogiliselt uudne valdkond.

Tuuleparkide mõju hindamisel ei piisa tema hinnangul vaid ühe teguri vaatamisest. Arvestada tuleb erinevate mõjude, näiteks müra, setete, laevanduse ja teiste muutujate kumulatiivse efektiga. “Lõppude lõpuks meid ju ikkagi huvitab see, mismoodi see müra mõjutab kogu ökosüsteemi, mitte ainult ühte liiki,” sõnas Paris.

Seetõttu ei tähenda uuringu tulemus tema sõnul seda, et tuuleparke võiks merre rajada piiranguteta. Samas pole ka põhjust karta, et ühe tuulepargi müra räimepopulatsiooni kohe hävitaks. “Kindlasti on väga halb mõte ehitada kogu Liivi lahte tuulikuid täis, kuid me peame otsima lahendusi targalt,” võttis Paris teema kokku.