Lähenemas on akadeemilise aasta algus. Hiljemalt nädala pärast naasevad teadlased, õppejõud ja üliõpilased taas akadeemia seinte vahele, et luua, õpetada ja omandada uusi teadmisi.

Selles kontekstis, ja tõukuvalt Arvamusfestivalil peetud arutelust, kas teadlaskonnast on saanud arvamuskiusu potentsiaalne ohver, olen sel suvel mõelnud üsna palju akadeemilise vabaduse tähenduse üle.

Kaasaegne akadeemilise vabaduse idee ulatub vähemalt 19. sajandi saksa ülikoolitraditsiooni. Humboldtliku ülikooli keskne mõte oli, et akadeemia ülesanne on püüelda teadmise poole ning sellesse otsingusse ei tohiks sekkuda välised huvid, ei riigijuhtide, ülikoolijuhtide, rahastajate, poliitiliste liikumiste ega teiste huvigruppide eelistused.

Selle printsiibi taga on lihtne loogika, et parim teadmine sünnib siis, kui teadlane on vaba esitama küsimusi, mida tema erialased teadmised peavad oluliseks, ning liikuma teadmiste otsingul sinna, kuhu tõendid teda juhatavad. Aga selles käsitluses piirnes akadeemiline vabadus eeskätt akadeemiaga: lihtsustatult öeldes, uut teadmist aeti taga muust maailmast eraldiseisvas elevandiluutornis.

Hiljem on sama põhimõtet sõnastatud laiemalt. Näiteks Ameerika ülikooliprofessorite assotsiatsiooni 1940. aasta avalduses on sedastatud, et see vabadus peab kehtima nii teadustöös kui ka õppetöös, aga samuti avalikus sfääris.

Teadlasel peab olema oma uurimistöös vabadus uurida ja oma uurimistulemusi avaldada mistahes teemal, eeldusel, et ta järgib teadustöö standardeid, rangeid eetikanõudeid, metoodilisi kaanoneid ning interpreteerib tulemusi võimalikult täpselt. Õppejõul on vabadus kujundada ise oma kursused, aga seejuures tuleb jälgida, et ta ei too sellesse õppeainega mitteseotud ja vastuolulist sisu.

Samuti sätestas avaldus, et nii nagu ka kõigile teistele kodanikele, laieneb ka teadlastele sõnavabadus. Aga seejuures kutsutakse teadlasi üles meeles pidama, et teadlaskonda kuulumisega kaasneb täiendav kohustus olla vaoshoitud, austada teiste seisukohti ning teha selgeks, millal räägitakse enda ja millal oma institutsiooni nimel.

Oluline on jälgida, et oma väljaütlemistega ei kahjustata oma distsipliini või ülikooli mainet, aga seda kohustust on viimasel ajal aina keerulisem täita, kuna avalik diskussioon liigub skandaalipõhise tähelepanumajanduse toimeloogika tsüklis.

Viimastel aastatel on akadeemilise vabaduse piiramine muutunud üha laiema levikuga probleemiks ja see ei puuduta enam ainult selgelt autoritaarseid riike, vaid ka pika demokraatliku traditsiooniga riike, kus on tekkinud järjest rohkem vaidlusi selle üle, mida ülikoolides tohib uurida, õpetada või avalikult öelda, ning kus teadlased on oma uurimistöö või väljaütlemiste tõttu sattunud rünnakute alla või kaotanud töökoha, või kus õpetamis- ja teadustööd kallutatakse parima teadmise kursilt kõrvale mitteakadeemilistest taotlustest lähtuvalt.

Eestiski on see teema muutunud nähtavamaks. Arvamusfestivali arutelus joonistus välja mitmeid põhjusi ja negatiivseid kogemusi, miks teadlased ei pruugi soovida avalikus arutelus sõna võtta.

Eesti puhul ei paista peamine hirm olevat niivõrd see, et teadlane kaotaks oma uurimistulemuste või veendumuste tõttu töökoha. Pigem kardetakse avalikku rünnakut, poliitilist sildistamist, meediatähelepanu või olukorda, kus teadlase pädevust hinnatakse mitte tema töö, vaid mõne üksiku väljaütlemise põhjal.

Kui teadlane hakkab enne avalikku sõnavõttu küsima mitte ainult “kas see väide on hästi põhjendatud?”, vaid ka “mis minuga juhtub, kui ma selle välja ütlen?”, siis võib ühiskond jääda ilma teadmisest, mida tal tegelikult oleks vaja kuulda.

Akadeemilisest vabadusest on tegelikult võita meil kõigil. Kindlasti üliõpilastel. See tähendab nendegi jaoks õigust küsida, kahelda ja vastu vaielda. Tudeng ei pea olema oma õppejõu kriitikavaba jünger. Ülikooli ülesanne ei ole õpetada inimesele, mida ta peab uskuma, vaid aidata tal õppida, kust ammutada teaduslikku teadmist ja andma teekaardi, kuidas seda hinnata. Kuidas eristada moraalseid ja poliitilisi veendumusi teadluslikust teadmisest. Seejuures pole üks teisest ülem, need lihtsalt täidavad eri funktsioone.

Ja lõpuks on akadeemilisel vabadusel tähendus ka laiemale avalikkusele. Ühiskonnal on vaja institutsioone, kus saab esitada ebamugavaid küsimusi ilma hirmuta, et juba enne uurimise algust on poliitiliselt või moraalselt määratud, milline vastus peab olema. Nii nagu ühiskond vajab vaba ajakirjandust, vajab ta ka vaba teadust.

Akadeemilise mõtteviisi üks olulisemaid voorusi on valmisolek tunnistada, et meie praegune teadmine võib olla parim, mis meil praegu on, kuid see ei pruugi olla lõplik. Uus ja parem informatsioon võib anda aluse uuele ja täpsemale teadmisele.

See ei tähenda muidugi, et kõik ühiskondlikud või poliitilised küsimused oleksid lahendatavad teadusliku meetodiga. Küll aga võiks teaduslikust mõtteviisist üle võtta valmisoleku oma seisukohti põhjendada, eristada teadmist arvamusest ning muuta oma veendumusi siis, kui parem tõendusmaterjal selleks põhjust annab.

Nii et uue akadeemilise aasta peatse alguse puhul soovin teadlastele, õppejõududele, tudengitele – ja tegelikult kõigile teistele ka – head akadeemilist vabadust ja vastutust. Hoiame teadusliku teadmise nähtava ja kuuldavana, mitte elevandiluutorni kängitsetuna.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.