Hiljuti ilmus kolme Tartu Ülikooli professori, Margus Pedaste, Äli Leijeni ja Rain Mikseri arvamuslugu, mille sõnumiks on radikaalne üleskutse: “Eesti hariduse tulevikusihiks peab olema esmalt väärtuste ja seejärel üldpädevuste kujundamine.”.

Selline lähenemine haridusele vastandub selgesõnaliselt harjumuspärasele ettekujutusele haridusest kui teadmistepõhisest institutsioonist, mis lisaks teadmiste kasvatamisele arendab neile tuginevalt eluks vajalikke oskusi ning kujundab hoiakuid ja väärtusi. Sõnumi sõnakasutus – peab olema – viitab, et autorite hariduskäsitlus ei lähtu mitte tegelikust elust vaid soovitavast maailmast, filosoofilisemalt öeldes, on normatiivne.

Pöördelise üleskutse olulisus ilmneb tõsiasjast, et artikkel pole mitte pelgalt autorite arvamus, vaid haridusministeeriumi poolt tellitud teadusuuringu kokkuvõte, mille üks väljund on “Eesti üld- ja kutsehariduse üldpädevuste kontseptsioon”. Selle alusel on kavas uuendada üld- ja kutsehariduse õppekavasid ning seeläbi kogu Eesti hariduskorraldust.

Kuivõrd kontseptsioon sisaldab põhimõttelisi ideoloogilisi valikuid ja puudutab seeläbi kogu ühiskonna tulevikku, väärib kontseptsiooniga kavandatav hariduspööre laiemat arutelu kui üksnes haridusringkonnad.

Osutan järgnevas kolmele põhimõttelisele aspektile, mis vääriks tõsist järelemõtlemist.

Esmalt küsimus kontseptsiooni lähtekohtadest. Artiklis osundatakse koroonapandeemiale, tehnoloogia arengule ja geopoliitilisele ebastabiilsusele kui hariduspöörde põhjustajatele. Siiski pole ajaloolised pandeemiad ega ilmasõjadki hariduskäsitluse aluseid muutnud ning arusaamatuks jääb, miks nüüd enam samamoodi edasi ei saa. Viimase aja edusammud tehisaru arendamisel sunnivad ilmselt tõepoolest (kooli)hariduse ülesehitust ümber mõtestama, aga tehisaru mõju haridusele kontseptsioon isegi ei käsitle.

Ju on see osaliselt tingitud kontseptsiooni tegelikuks lähtealuseks oleva OECD visioonidokumendi “Õppekompass 2030” käsitlusest, mis koostati aastaid enne tehisaru võidukäiku. Sellest pärineb ka lähenemine, mis seab hariduse ülimaks eesmärgiks (väärtuseks?) isikliku ja ühiskondlik heaolu saavutamise ning asjakohaseks keskseks (super)pädevuseks agentsuse. Seejuures möönavad autorid, et sel mõistel isegi puudub veel hea eestikeelne vaste.

Vaidlustamata heaolu ja agentsuse tähendust tuleks ometi tõsiselt kahelda nende kvaliteetide universaalses ja ülimuslikus olemuses, tegemist on selgelt ajaliste valikutega, mille tagant aimub nii hedonistlikku kui ka aktivistlikku ilmavaadet.

Kas vastutustundlik haridusuuendus ei võiks lähtuda eelkõige meie tegeliku koolielu tugevustest ja nõrkustest, rõõmudest ja muredest, selmet konstrueerida normatiivset ja ideoloogilist haridustulevikku? Tegelikus haridusuuenduses vajaks aga kindlasti lahendamist meie õppekavade keskne vastuolu üldosa deklaratiivsuse ja ainekavade detailsuse vahel. Kardan, et kontseptsioon oma praegusel kujul pigem süvendab seda probleemi.

Teiseks kavandatava hariduspöörde küsitavuseks on väärtuste ja pädevuste loetelu piiritlemine, eriti kui need “peaksid kujunema hariduse sihiks”.

Artikli kohaselt on kokku lepitud seitsmes väärtuses: heaolu, hoolivus, elukestev õppimine ja eneseteostus, koostöisus, kultuuriline ja keeleline järjepidevus, demokraatia ning elujõulisus ja kestlikkus. Kõik vajalikud, aga kuhu jääb ausus? Või tõde? Kuidas on kavas kokku leppida selles, mida tähendavad kestlikkus või hoolivus praktilises õppetöös?

Need üldsõnalised väärtused on lähemal määratlusel ju sügavalt ilmavaatelised. Kuidas maandada riski, et koolid muutuvad haridusasutustest väärtuskasvatusasutusteks?

Samad küsitavused on seotud pädevuste piiritlemisega. Pädevusi olevat lisaks agentsusele veel kümme. Nende hulgas pole ei matemaatikaoskust ega loogilist mõtlemist, on aga kestlikkuspädevus, mis iganes see võiks küll tähendada. Kontseptsiooni seletuskirjast võib lugeda, et matemaatikapädevus otsustati ühendada kriitilise mõtlemise pädevusega, mis lisaks sisulisele meelevaldusele tugineb ettekujutusele, et hariduse põhjapanevaid küsimusi saab lihtsalt koosolekutel otsustada.

Pole kahtlust, et väärtustel on oluline koht haridussüsteemi ülesehitamisel ja ka praktilises koolielus, ka objektiivne teadmine ei kujune väljaspool väärtusruumi ning väärtused mõjutavad nii teadmiste otsimist kui omandamist. Samal ajal kujunevad väärtused oluliselt laiemal alusel kui kooliharidus ja nende normeerimine ja piiritlemine hariduskontseptsioonis on sügavalt küsitav. Kas poleks väärtuste käsitlemisel mõistlik piirduda põhiseaduses ja rahvusvahelistes konventsioonides sätestatuga?

Kolmas tähelepanek puudutab hariduse ja koolihariduse vahekorda. Kontseptsioonis hõlmab haridus kõiki inimese teadmisi, oskusi, hoiakuid ja väärtusi, lisaks veel ka tahet ja superpädevusena agentsust, mida kõiki elus toimetulekuks vaja läheb. Seda on palju, õigemini hoomamatult palju ja valdav osa sellest kujuneb ja omandatakse tegelikult väljapool kooli.

Oleme viimastel aastatel üha kasvavalt püüdnud kõike seda koolihariduse sisse ära mahutada. Õigemini oleme teiste “õpikeskkondade” – kodu, sõpruskonna, “tänava” ja üha kasvavalt digiilma – puudusi ja negatiivseid mõjusid püüdnud kooliharidusega korvata. Kontseptsioon näib seda praktikat jätkavat, käsitledes kogu haridusilma kandes samas pealkirja: “Üld- ja kutsehariduse kontseptsioon”.

Meie koolid juba ägavad selle koorma all. Kui arvestada, et kohustuste kasvuga on kaasnenud kooli õiguste oluline kärpimine, olgu siis laste-, andme-, tervise- või muude õiguste kaitse kaalutlustel, on selline areng ebamõistlik ja jätkusuutmatu. Isegi lootusetu.

Koolile võiks esmajärjekorras jääda see roll, milleks ta on loodud ja suudab kõige paremini täita: anda head teadmistepõhist haridust. Kui kool suudab tänapäevases mõttes õpetada lapsed lugema, kirjutama, rehkendama ja mõtlema, oleks juba hästi. Kui sellele lisaks areneks ka uudis- ja õpihimu, oleks väga hästi. Ja ühtlasi saaks perele ja teistele laiema haridusruumi osapooltele jätta nende ülesanded ja vastutuse.

Arutelu Eesti hariduse tuleviku üle on igati tervitatav ja sellesse annab kindlasti oma panuse ka valminud kontseptsioon. Samal ajal väärivad selle lähtekohad ja pakutud lahendused tõsist arutelu erinevate osapoolte osalusel. Siinkohal jagus ruumi vaid mõnedele olulisena tunduvatele küsimustele.

Loe allikast edasi