Kokku oli Ironmanil abiks 1500 vabatahtlikku. Peakorraldaja Ain-Alar Juhansoni sõnul ilma nendeta võistlus toimuda ei saakski.

“Peab tunnistama, et uskumatult äge tiim. Selle vihmaga istusid meil vabatahtlikud ju joogipunktides ilma telkideta, sest need lendasid minema. Olid seal vihma käes kuus tundi, et teenindada meie sportlasi,” ütles Ironmani peakorraldaja Ain-Alar Juhanson.

Vabatahtlikud korraldasid liiklust, suunasid sportlasi õigesse kohta, aitasid neid rattalt jooksurajale, jagasid medaleid ja hoolitsesid ka publiku eest.

Türilane Pipi-Liis Siemann on Ironmanil mitu aastat olnud vetelpäästja. Seegi kord oli ta SUP-lauaga Raku järvel osalejaid turvamas.

“Vetelpääste ülesanne on hoida silm peal inimeste eludel ja tervisel, aga loomulikult me aitame hoida ka suunda. Eilse (laupäevase – toim.) uduga ei olnud see eriti võimalik. Inimesed soovisid teada, kus on järgmine punkt, järgmine poi. Isegi täna, kui nähtavus on hea, siis väsides inimestel kaob orientiir ära kergesti. Siis nad küsivad isegi enne finišit, et kaua veel ja me peame motiveerima ja ütlema, et mõnisada meetrit ainult, mitte enam palju!” rääkis Siemann.

Paide tüdruk Karoli Sõmermaa kutsus sel aastal vabatahtlikuks kaasa ka oma sõbra Enrico Antoni. Eredaid hetki tormisel võistlusel jagus ka neil.

“Üks välikäimla lendas pikali ja sportlased tulid sisse ikka värisedes ja oksendasid ja minestasid ära, nii et seda oli tegelikult väga raske vaadata ja selleks tuleb emotsionaalselt valmis olla,” ütles Sõmermaa.

“Me enamasti töötasime eile sees. Kui nad tulid sinna, siis värinad olid üle keha ja pidi mõnele kutsuma ka meedikud appi,” lausus Anton.

Laupäeva õhtul lõpetasid noored vabatahtlikud töö kella kahe paiku öösel. Siis oli täispika distantsi viimane lõpetaja turvaliselt finišis. Pühapäeval olid kõik taas platsis ning ka ilmataat tegi koostööd.

“Õnneks oli ilm täna parem, kui me kartsime, nii et ma usun, et kõik jõuavad finišini. Ise ootan ka oma abikaasat, kes täna on rajal,” ütles Siemann.