Väävelheksafluoriid ehk SF6 on planeedi kõige tugevam teadaolev kasvuhoonegaas, millest ametlikus kliimadebatis täielikult vaikides mööda vaadatakse. See tehislik ühend on ligi 23 500 korda tõhusam soojuse püünis kui süsihappegaas (CO₂) ja selle eluiga atmosfääris on hirmutav – kui see gaas hooldustöödel, seadmete kulumisel või avariide käigus õhku lekib, jääb see sinna stabiilsena püsima enam kui tuhandeks aastaks. Üksainus lendunud kilogramm SF6-gaasi tekitab keskkonnale sama suure kahju kui 23,5 tonni CO₂ paiskamine õhku.

Kuna iga uus ja hajutatud päikese- või tuulepark vajab elektrivõrguga liitumiseks massiivselt uusi kesk- ja kõrgepinge jaotusseadmeid ning lüliteid, kasutatakse just nende suletud metallkestade sees isolaatorina seda mürgist gaasi, et hoida ära lühiseid ja elektrikaari. Tuuleparkides on probleem veelgi teravam, sest lisaks peaalajaamadele on SF6-lülitid peidetud iga üksiku tuuliku gondlisse või jalamile, kus pidev vibratsioon ja karmid ilmastikutingimused lekkeriske ainult kasvatavad.

Seda tehismaterjali ei eksisteeri looduses – see on puhtalt rasketööstusliku ja agressiivse keemiatootmise tulemus. Gaasi toodetakse spetsiaalsetes suurtööstuslikes keemiakompleksides (peamiselt Hiinas, USA-s ja Saksamaal), kus vedelat väävlit põletatakse puhta elementaarse fluorigaasi keskkonnas.

Kuna see reaktsioon on ülimalt ohtlik ja vägivaldne, tekib selle käigus esmalt eluohtlik segatoodang, mida tuleb mürgiste kõrvalsaaduste eemaldamiseks kõrgetel temperatuuridel leeliseliste lahustega põhjalikult pesta. See tähendab, et taastuvenergia võrgu käigushoidmiseks vajalikud komponendid pärinevad maailma kõige ohtlikumast ja saastavamast keemiatööstuse harust.

Hiljuti avatud diskussioon päikeseparkide reaalsest mõjust meie elukeskkonnale näitas, et tuhandete hektarite viisi põldudele laotatud elutu must klaas tekitab fotogalvaanilise kuumasaare efekti, mis kurnab maastikku ja mikrokliimat. Nii päikeseväljade tekitatud lokaalne kuumus kui ka hiiglaslikud tuulepargid avavad elektrivõrgu sisemusse vaadates tehnoloogia veelgi problemaatilisema poole.

Ametnikud ja kliimaaktivistid armastavad vehkida tabelitega, kus süüdistatakse kodust puukütet ja loetakse igat korstnast väljuvat süsinikgrammi. Kui puidu põletamisel vabanev süsinik on osa looduse loomulikust ja elusast ringkäigust, mis uue metsa kasvuga uuesti sidustatakse, siis taastuvenergiaga kaasnev võrgutaristu laiendamine toob kaasa pikaajalise ja pöördumatu keemilise riski.

See ongi rohelise sildi taha peidetud tööstusliku silmakirjalikkuse tippvool. Meile räägitakse süsinikuneutraalsusest ja puhtast tulevikust, asendades toimivad ja jahedad põhjamaised loodusringid rasketööstusliku tehiskeskkonnaga, mis lekib, kuumeneb ja saastab. Standardne ametkondlik loogika on muutunud pimedaks tööriistaks, mis peidab tõelise ökoloogilise kahju alajaamade suletud metallkestadesse ja tuulikute gondlitesse ning laseb globaalsel energiatööstusel oma süsteemide arvelt kasumit lõigata.

Tulemuseks pole vaid see, et kohalik loodus hääbub, vaid me hävitame planeedi tasakaalu reaalselt kurnava ja tuhandeks aastaks atmosfääri lukustuva globaalse reostusega.

Rainis Lipstok

Loe allikast edasi