Hiljuti käisin naistearsti juures sõeluuringu tulemustest kuulama. Olin mures ja närvis, sest mitmel sõbrannal on avastatud hiljuti rinnavähk. Hõbehallide juuste ja lahkete silmadega naistearst lõi mind aga pahviks juba oma esimese küsimusega: “Kas te olete eestlane?”. Kuuldes seda lauset, jooksis mu peast läbi kümneid mõtteid sellest, kas pean siin kabinetis hakkama selgitama enda identiteeti, perekondlikku rännet ja slaavi eesnimega seotud tausta.
Mõeldes hiljem tagasi sellele olukorrale, taipasin, et tegelikult tahtis arst küsida minult, mis keeles ma tulemustest kuulda soovin. Ilmselt oli valikus ka vene keel. Arst tahtis mind rahustada ja tagada selle, et ma mõistaksin tulemusi.
Ilmselt ei mõista alati ka keelebarjäärita patsiendid, mida arst neile ütleb. Eriti siis, kui arst räägib äsja avastatud raskest diagnoosist ja sellega kaasnevast. Võibolla jäävad hoopis selgusetuks ravimi kõrvaltoimeid infolehel või terminid operatsiooni nõusolekuvormil. Neile Eestis elavatele inimestele, kelle emakeel pole ei eesti ega vene keel, on tervishoiualase informatsiooni puudulik mõistmine paraku igapäevane reaalsus. Nagu näitab minu doktoritöö uuring, on keelebarjääride ületamise probleem süsteemne ning tervishoiutöötajad on jäetud selle lahendamisega üksi.
Eesti tervishoiu kättesaadavust käsitlevas doktoritöös uurin, kuidas toimub suhtlus patsientidega, kes ei valda piisaval tasemel eesti keelt. Vastust otsisin 198 tervishoiutöötaja hulgast: õed, arstid, ämmaemandad ja proviisorid jagasid oma kogemusi ja arvamusi 2025. aastal täidetud küsimustiku kaudu. Tulemused on nii lootustandvad kui ka murettekitavad.
Kirjalikke tekstide tõlkimine
Uuringus osalenud tervishoiutöötajad on ühel meelel: kirjalike tervishoiualaste materjalide tõlkimine on muukeelsete patsientide jaoks ülioluline. 90 protsenti vastanutest peab ravimi infolehte kõige olulisemaks tõlkimist vajavaks dokumendiks, et ravi oleks edukas. Patsientide õigusi selgitavate tekstide, nõusolekuvormide ja ravijuhendite mitmekeelne kättesaadavus on samuti tähtsal kohal.
Selgus, et kuigi kirjalikuks tõlkeks eelistatakse tõlkebüroode teenuseid, peaks tõlke kvaliteedi kontroll ja toimetamine jääma tervishoiutöötajate ülesandeks ja nemad peaksid tõlkeväljundi kindlasti üle vaatama.
Suulise suhtluse tõlkimine
Kui kirjalike materjalide tõlkimise osas valitseb üsna selge konsensus, siis suulise tõlke puhul on arvamused märksa mitmetahulisemad. Tervishoiutöötajad eelistavad professionaalset tõlki harvemini ning võimalike lahendustena nähakse kolleege, administraatoreid, pereliikmeid või isegi teisi patsiente. See pole üllatav, sest erinevalt politsei- ja kohtusüsteemist ei rahastata tervishoius tõlketeenust samal viisil, nagu seda nõuavad Eestile kehtivad EL-i direktiivid. Tervishoiu korraldamine on iga liikmesriigi enda vastutus.
Huvitav on see, et õed ja arstid eelistavad suuliseks tõlkeks eri lahendusi. Õed kalduvad toetuma kolleegidele, arstid eelistavad professionaalset tõlki ja seda eriti vastuvõttudel. See erinevus peegeldab tervishoiusüsteemi hierarhiat ja vastutuse tajumist. Kuid kahjuks jääb arsti soov tõlki kasutada sageli täitmata, sest Eestis ei ole professionaalseid, erialase hariduse ja sertifikaadiga tervishoiutõlke. Viimane suulise tõlke magistriõppekava Tallinna Ülikoolis suleti kolm aastat tagasi, mistõttu Eestis enam sellisel kujul tõlke üldse ei koolitata.
Millised keeled on olulised?
Eesti on mitmekeelne ühiskond, kus elab väga erineva keeletaustaga inimesi, kuid paljud neist oskavad võõrkeelena inglise keelt. Uuring näitabki, et kirjalike meditsiinialaste tekstide sihtkeeleks pakutakse kõige sagedamini inglise keelt, teisel kohal on vene keel. Suulises suhtluses on mõlemad keeled ligikaudu võrdse tähtsusega.
Uuring toob välja, et tervishoiutöötajate seas esineb vastuseisu venekeelsetele siltidele ja viitadele, mida vastajad põhjendavad ajaloolise ja poliitilise tundlikkusega. Seega põrkuvad siin üsna teravalt praktilised vajadused – üldtunnustatud arusaam tõlkimise vajalikkusest – ja keelepoliitilised hoiakud, mis puudutavad seda, milliseid keeli ühiskonnas väärtustatakse. Seda ei saa tervishoiupoliitikas kindlasti ignoreerida.
Süsteemne tühimik
Eesti tervishoiupoliitika ei käsitle keelebarjääridest tulenevat tervisealast ebavõrdsust. Tõlketeenuseid avaliku tervishoiu raames ei rahastata, välja arvatud rahvusvahelise kaitse saajatele ette nähtud sihtrahastus. Kuigi tõlkimise vajadust selles valdkonnas teadvustatakse, ei ole selge, kes, kuidas ja millises mahus põgenikele tõlketeenust pakub.
Uuring näitab, et praegune süsteem toimib suuresti tänu üksikute tervishoiutöötajate heale tahtele ja improvisatsioonile olukorras, kus puuduvad nii selgelt määratletud vastutus kui ka tõlkimiseks vajalikud ressursid. See on murettekitav, sest improviseeritud lahendused ei ole usaldusväärsed ega turvalised.
Keelebarjäärid tervishoius on laiem ühiskondlik probleem. Eestis elab kümneid tuhandeid inimesi, kelle eesti keele oskus on piiratud. Nende seas on vanemaealised suurlinnade elanikud, hiljuti saabunud töörändajad, rahvusvahelised üliõpilased ja pagulased. Kui nende tervis satub arusaamatuste tõttu ohtu, mõjutab see kogu ühiskonda ja seda nii solidaarse tervishoiusüsteemi, sotsiaalmaksude kui ka rahvatervise seisukohalt.
Mida teha?
Uuring pakub probleemidele ka lahendusi: otsustada, millised dokumendid ja suhtlussituatsioonid nõuavad tõlkimist, jagada vastutus tõlketeenuste korraldamise ja rahastamise eest ning rakendada laiemalt keelekombinatsioonidele vastavat tõlkepoliitikat, mis arvestab nii praktiliste vajaduste kui ka ühiskondliku kontekstiga.
Tervis on põhiõigus. Keelebarjäär ei tohiks takistada arstiabi saamist olukorras, kus ravikindlustus on kohustuslik. Eesti tervishoiusüsteem on paljudes valdkondades maailmatasemel – on aeg pöörata sama palju tähelepanu ka keelelisele ligipääsetavusele, mis põhineb teadlikul tõlkimisel kui tõhusal võimalusel keelebarjääre ületada. Sellest võidame kõik.
Jekaterina Maadla kirjutab tulemustest lähemalt artiklis “Who translates what? Language mediation in Estonian healthcare”.
