Väikesed kalad varjuvad merepõhjas tühjadesse teokodadesse. Nutikamad delfiinid haaravad sellise teokoja vee alt kaasa ja raputavad pinnale tõustes saagi koja avausest otse suhu. Teaduskirjanduses nimetatakse seda võtet karpimiseks (shelling). Omapärane püügiviis nõuab delfiinilt suurt osavust ja tööriistana kasutatud eseme täpset käsitsemist.

Varem arvasid merebioloogid, et karpimist harrastavad üksnes Austraalia läänekaldal Shark Bays elavad silmikdelfiinid ehk afaliinid (Tursiops truncatus). Sealsed delfiinid on oma nutikuse poolest tuntud üle maailma. Tühjade teokarpide kasutamine on haruldane aga isegi nende seas: seda teeb alla kahe protsendi asurkonnast.

Nüüd märkasid uurijad täpselt samasugust käitumist tuhandete kilomeetrite kaugusel idarannikul, Great Sandy merepargis Hervey Bays. Teadlaste sõnul viitab leid sõltumatule innovatsioonile. Kaks geograafiliselt täielikult eraldatud asurkonda on jõudnud toidu hankimisel täpselt sama lahenduseni.

Tööriistade kasutamine vähendab isendite toidukonkurentsi. Leidlikumatel loomadel võimaldab see toituda paikades ja olukordades, kus tavapärased võtted ei toimi. Nii hõivavad mereimetajad uusi ökoloogilisi nišše ja leevendavad pingeid liigikaaslaste vahel.

Ema eeskuju

Esimesed vihjed idaranniku delfiinide oskustest on teada juba aastate tagusest ajast: kohalikud ökoturismigiidid pildistasid seda tegevust 2013. ja 2019. aastal. Teaduslik kinnitus saabus 2025. aasta suvel, kui bioloogid tegid oma uurimislaevalt esimese ametliku vaatluse.

Juulikuu hommikul nägid teadlased täiskasvanud emast afaliini veepinnal suurt teokarpi liigutamas. Vihmasaju tõttu kestis vaatlus vaid üheksa minutit. Emasloom tõstis koonu otsas olevat rasket koda mitu korda veest välja ja lasi sel pärast lühikest manööverdamist sügavusse vajuda.

Mõni kuu hiljem jäädvustas droonikaamera ühe teise emase delfiini ja tema järglase toitumisretke madalas vees. Ema tõi merepõhjast pinnale suure teokoja, mille avausest lipsas välja väike kala. Kui saak ootamatult põgenes, pillas emasloom teokarbi ja sööstis kala jälitama.

Kohe pärast ema eemaldumist haaras koja kaasa tema võsuke. Noorloom hoidis seda täpselt samamoodi nagu ema ja lõi koda mitu korda vastu veepinda. Pärast lühikest katsetamist ujus ta ema juurde tagasi. Teadlaste sõnul on selline otsene jäljendamine väga tähelepanuväärne.

Vaja on rohkem juhtumeid

Salvestis viitab, et delfiinidel võivad oskused kanduda otse emalt järglasele ehk rääkida saab vertikaalsest sotsiaalsest õppimisest. Lääne-Austraalia andmete põhjal arvati seni, et karpimine levib pigem eakaaslaste vahel ehk horisontaalselt. Ema pikaajaline hoolitsus loob aga soodsa pinnase, et teadmisi võiks edasi anda põlvest põlve.

Idaranniku vaatlused seostuvadki seni eranditult emaste delfiinide ja nende järglastega. Teadlaste hinnangul pole selline sooline jaotus juhuslik: järglaste kasvatamine nõuab emasloomalt tohutult energiat, mistõttu tasub neil panustada aega keerukate toitumisvõtete omandamisele. Isased keskenduvad samal ajal pigem liitude loomisele ja paaritumisvõimaluste otsimisele.

Kuna mõlemad vaatlused olid lühikesed, hoiduvad teadlased siiski liiga uljaid järeldusi tegemast. Halva nähtavuse tõttu ei õnnestunud kummalgi korral kindlaks teha, kas delfiinid said ka tegelikult kõhu täis. Samuti ei piisa delfiinide vertikaalse õppimise lõplikuks tõestamiseks paarist üksikjuhtumist.

Uurijad usuvad samas, et karpimist tuleb Austraalia idarannikul siiski ette märksa rohkem. Paljud teokoja kasutamise juhud on vähese uurituse ja sündmuste lühiduse tõttu lihtsalt märkamata jäänud. Töörühma sõnul aitavad pikaajalised vaatlused tulevikus loodetavasti delfiinide kultuuri ja ökoloogilisi kohastumusi paremini mõista.

Teadustöö ilmus ajakirjas Marine Mammal Science.