See foto on tehtud 14 aastat tagasi, kui meie pere kolis pealinnast maale. Tegime teadliku valiku rajada oma kodu ja kasvatada lapsed maal. Täna, Eesti taasiseseisvumise 35. aastapäeval, jäin mõtlema sellele, millise Eesti oleme nende aastatega üles ehitanud – ja millise Eesti jätame järgmistele põlvkondadele. Sest piirkonnad ei tühjene tavaliselt ühe suure otsuse tõttu. Sageli kujuneb tulemus kümnete väikeste otsuste koosmõjus.
Kool suletakse, sest lapsi on vähe ja hoone ülalpidamine kallis. Buss hakkab käima harvem, sest sõitjaid napib. Teenus viiakse suuremasse keskusse, sest seal on seda odavam pakkuda. Samasse piirkonda kavandatav tööstusala, tuulepark või muu taristuobjekt vastab kõigile kehtivatele nõuetele.
Iga otsus võib eraldi võttes olla põhjendatud. Aga kes hindab seda, mida need otsused ühe piirkonna ja seal elavate inimestega kokkuvõttes teevad?
2026. aasta alguses elas Eestis 1 360 745 inimest, mida oli 9250 võrra vähem kui aasta varem. 2025. aastal sündis Eestis 9240 last. OECD andmetel on Eesti rahvaarv alates 1991. aastast vähenenud ligikaudu 15 protsenti, kuid pooltes maakondades on langus ületanud 25 protsenti.
Rahvastiku vähenemine ei jagune seega Eesti sees võrdselt. Paljudes piirkondades jääb maksumaksjaid vähemaks, kuid teede, hoonete ja teenuste ülalpidamise vajadus ei kao samas tempos. Kulu ühe elaniku kohta kasvab ning surve teenuseid koondada suureneb. Teenuste kadumine muudab omakorda piirkonna vähem atraktiivseks uutele elanikele. Nii võib rahvastiku vähenemisest saada ennast võimendav protsess.
Koolivõrk näitab seda vastuolu eriti selgelt. Arenguseire Keskuse andmetel on kolmandikus Eesti üldhariduskoolides kasutusel vähem kui pool võimalikest õpilaskohtadest. Haridus- ja Teadusministeeriumi prognoosi järgi väheneb 2040. aastaks 5–19-aastaste arv kõigis maakondades.
Sellises olukorras ei saa koolivõrgu muutmise vajadust eitada. Iga kooli ei ole võimalik iga hinna eest säilitada. Kuid väikeses asulas ei ole kool ainult haridusteenuse osutamise koht. Selle olemasolu mõjutab laste päevateekonda, vanemate töökorraldust, huvitegevuse kättesaadavust ja pere elukohavalikut.
Koolimaja sulgemisega saavutatava kokkuhoiu saab eurodes välja arvutada. Hoopis keerulisem on hinnata, mitu peret jätab pärast seda piirkonda kolimata või kuidas mõjutab otsus teiste kohalike teenuste tulevikku. Hariduseelarve seisukohalt põhjendatud lahendus võib piirkonna elujõu vaates olla märksa kallim kui otsuse seletuskirjast paistab.
Sama vastuolu võib tekkida ühistranspordi või suurte arenduste puhul. Väheste sõitjatega bussiliinil väljumiste arvu kärpimine võib liinivõrgu korraldamisel tunduda mõistlik, kuid elaniku jaoks võib see tähendada ligipääsu kaotamist tööle, kooli või arstile.
Planeeringutes hinnatakse õigustatult arenduste mõju loodusele, veele, mürale, liiklusele ja tervisele, kuid harvem küsitakse, mida teeb arendus koos piirkonna teiste muutustega selle paiga kui elukoha atraktiivsusele.
Ükski neist otsustest ei määra tavaliselt piirkonna tulevikku. Määravaks võib saada nende koosmõju.
Siin peitub meie otsustamise süsteemne pimekoht. Haridusvaldkond vaatab koolivõrku, transpordikorraldaja liinivõrku, planeerija maakasutust ning rahandusosakond kulusid ja tulusid. Iga valdkonna otsus võib olla korrektne.
Inimene kogeb aga nende otsuste ühist tulemust, sest tema jaoks moodustavad kool, töökoht, teenused, liikumisvõimalused, kodu ja ümbritsev keskkond ühe terviku.
Eesti ei pea tervikmõju hindamist alustama tühjalt kohalt. Maaeluministeeriumi 2022. aastal koostatud maaeluga arvestamise juhend lähtub põhimõttest, et sama otsus võib linnas ja maal mõjuda erinevalt. Juhendi järgi tuleb hinnata mõju tööhõivele, konkurentsivõimele, rahvastikule, teenuste kättesaadavusele ja ühenduvusele. Negatiivse mõju korral tuleb kirjeldada ka selle leevendamise võimalusi.
Puudu ei ole seega andmed ega õiged küsimused, vaid kohustus vaadata enne olulise otsuse tegemist ka tervikpilti.
Suuremate planeeringu-, taristu-, teenuse- ja koolivõrgu otsuste juurde võiks kuuluda lühike piirkondliku elujõu hinnang. See peaks näitama, missugust piirkonda ja kui paljusid inimesi otsus puudutab, kuidas muudab see seal elamise võimalusi ning missugused teised olulised muutused on samas piirkonnas juba toimunud või kavandamisel.
Kui otsuste koosmõju piirkonda nõrgestab, peab otsustaja selgitama, kas ja kuidas saab seda mõju leevendada.
See ei tähenda uut mahukat aruannet ega võimalust blokeerida iga ebapopulaarne otsus. Samuti ei saa ükski analüüs täpselt ennustada, mitu inimest ühe kooli, bussiliini või arenduse tõttu lahkub. Küll aga sunniks selline hinnang otsustajat vaatama kaugemale oma valdkonna piiridest ja võtma vastutuse ka otsuse laiema mõju eest.
Elamisväärne Eesti ei tähenda ainult korras riigirahandust, tõhusalt korraldatud teenuseid või nõuetele vastavaid arendusi. Elamisväärne Eesti tähendab piirkondi, kus inimestel on põhjust oma kodu hoida, sinna jääda ja seal tulevikku ehitada.
Tugev Eesti ei tähenda ainult tugevat kaitsevõimet. See tähendab ka tugevaid kodusid ja kogukondi, kes tunnevad, et nende kodukoht kuulub Eesti tulevikku.
Eesti ei tühjene ühe otsusega, vaid kümnete eraldi põhjendatud otsuste koosmõjul. Just selle koosmõju hindamisest peab saama iga suurema otsuse loomulik osa.
Maarja Maranik
