Tukkumistõbi ehk narkolepsia on kurnav haigus, mida iseloomustavad ootamatud unehood, lihasnõrkus ehk katapleksia ja uneparalüüs. Aastakümneid on arstid ravinud vaid haiguse sümptomeid. Seni püüdsid nad patsientide seisundit leevendada ergutite ja uinutitega, mis ei tegelenud aga vaevuse juurpõhjusega, vahendab Nature News.

Nüüd õnnestus farmaatsiaettevõtte Takeda teadlastel astuda samm edasi ja sekkuda haiguse bioloogilisse tekkemehhanismi. Nende loodud uus ravim Orzeyful toimib teistmoodi kui senised teraapiad: see asendab inimese ajus puuduvat virgatsainet oreksiini, mis reguleerib une-ärkvelolekurütmi.

Tukkumistõbi jaguneb I ja II tüübi narkolepsiaks. Seejuures esineb lihasnõrkust just I tüübi narkolepsiaga patsientidel. Ühtlasi on I tüübi narkolepsiaga inimestel oreksiini tootvad rakud hävinud ning just see puudujääk takistab nende ajul und ja ärkvelolekut eristamast.

Orzeyful toimib ajus samamoodi nagu ehtne oreksiin: see aktiveerib samu retseptoreid ja taastab katkenud signaaliülekande. Kliinilistes uuringutes püsisid ravimit saanud patsiendid päeval oluliselt kauem ärkvel. Samuti esines neil märksa vähem katapleksiahooge.

Haiguse teke vajab veel uurimist

Kuigi I tüübi narkolepsia võis saada paljulubava lahenduse, ei sobi uus ravim kõigile ja õhku jääb vastuseta küsimusi. Näiteks pole II tüübi narkolepsia tekkepõhjused veel selged. Kuna see haigusvorm ei näi olevat otseselt seotud oreksiinipuudusega, ei saa II tüübi tukkumistõvega patsiendid läbimurdest otsest kasu.

Ravimi arendusega mitte seotud California Ülikooli unepsühhiaater Jerome Siegeli sõnul pole kõik lõpuni teada isegi I tüübi narkolepsia kohta. Oreksiini kadumine ei pruugi olla haiguse ainus põhjus. Siegeli uuringud viitavad ka teiste ajupiirkondade, näiteks sinise laigu (locus coeruleus) neuronite hävimisele. Seega ei pruugi tulevikus ainult oreksiinile keskendumisest piisata.

Lisaks asetab oreksiinisüsteemi kunstlik käivitamine teadlaste ette uusi proovikive. Kliinilisi katseid teinud arstide sõnul esines ravimil mitu kõrvaltoimet. Kuigi patsiendid talusid ravimit üldiselt hästi, kaebasid nad sagedamini uinumisraskuste, sagedama urineerimisvajaduse ja suurenenud süljeerituse üle. Sellest hoolimata on ravimi heakskiit teadlaste sõnul unemeditsiinis suur samm edasi, mis sillutab teed uue põlvkonna ajuravimitele.