Ameerika Ühendriikides puutub lennukipersonal ioniseeriva kiirgusega kokku rohkem kui ühegi teise ameti esindajad. Nimelt valitseb suurtel kõrgustel tugev kosmiline kiirgus, mis võib tekitada rakumutatatsioone ja viia vähi tekkeni.

Järelduseni jõudis rühm USA teadlasi, kes võrdlesid oma koduriigis aastatel 2020–2024 registreeritud 12,7 miljonit surmajuhtumit 503 elukutse esindajate seas. Nad keskendusid seejuures just kiirgusega seotud vähkkasvajatele, sh lümfoomile ning rinna-, kilpnäärme- ja eesnäärmevähile.

Tulemuse põhjal paigutuvad lennutöötajad suremuse edetabeli tippu: stjuardessidest suri kiirgusest tingitud vähki 6,9 ja pilootidest 6,7 protsenti. Kontrollrühmana analüüsitud tuumatehnikutel, kes puutuvad kokku maapealsete kiirgusallikatega, jäi sama näitaja alles 12. kohale. Analüüs kinnitas, et lennutöötajate suurem suremus on seotud just kiiritusest tekkivate kasvajatega, mitte vähiga üldiselt.

Lennunduse keemiarohke töökeskkond uue uuringu tulemusi ei selgita. Maapealsetel mehaanikutel ja lennukiehitajatel, kes puutuvad pidevalt kokku lennukikütuse ja hüdraulikavedelikega, suuremat vähiriski ei ilmnenud. Seega on asi pigem galaktilise kosmilise kiirguse ja lennukikere vastasmõjus.

Kiirguse mõju eest ei kaitse töötajaid seegi, kui lennukikeret paksendada või vooderdada, sest lisanduv mass tekitab hoopis sekundaarset kiirgust. Kui suure energiaga kosmilised osakesed põrkuvad vastu lennukikere aatomeid, purustavad osakesed kereaatomid ja vallandavad tiheda sekundaarosakeste voo. Sestap tuleb lahendusi otsida mujalt.

Tõhusaim võimalus pardatöötajaid säästa on lennugraafikute ja marsruutide arukas planeerimine. Kiirgusannus kasvab lennukõrguse ja laiuskraadi suurenedes järsult. Kõige kopsakama doosi saavad meeskonnad polaar- ja ülipikkadel kauglendudel, kus Maa magnetvälja kaitsekilp on kõige nõrgem.

Vastumeetmed on olemas

Erinevalt Euroopa Liidust puuduvad USA-s praegu lennukimeeskondadele kohustuslikud annusepiirangud ja kiirgusseire. Euroopa lennunduses on töötajate kiirgusdooside mõõtmine ja rasedate töögraafiku kohandamine ammu kohustuslik. USA föderaalne lennuamet (FAA) küll tunnistab ohtu, aga ei nõua lennufirmadelt reaalsete meetmete rakendamist. Samas pole kaitse jaoks vaja uusi tehnoloogiaid välja töötada.

Praktikas piisaks, kui piirata meeskondade iga-aastast lennuaega ja roteerida neid ohtlikumatel marsruutidel. Samuti oleks abi, kui rasedaid töötajaid kiirgusannusest säästetaks ja lennud suunataks tugevate päikesepursete ajal ümber. Need sammud vähendaksid kiirguskoormust ilma lennukit ümber ehitamata.

Leitud korrelatsioonist hoolimata ei saa teadlased välistada teisi lennutööga kaasnevaid riskitegureid: eeskätt kauglendude ja öötöö tõttu pidevalt häiritud ööpäevarütmi. Kuigi statistiline korrelatsioon on tugev, ei tõesta uuring iga üksikjuhtumi otsest põhjuse ja tagajärje seost. Tavareisijad võivad aga kergemalt hingata: isegi kümme lennureisi aastas ei anna meeskondade omaga võrreldavat kiirgusdoosi.

Tulevastes uuringutes ootab kindlaks tegemist, milline on lennutöötajatel elu jooksul koguneva kumulatiivse kiirgusannuse täpne mõju. Uuringu autorite hinnangul on lennupersonalil õigus tõhusamale kaitsele. Selle esimene samm oleks töörühma sõnul iga töötaja isikliku kiirgusdoosi mõõtmine ja registreerimine.

Uuring ilmus ajakirjas JAMA Internal Medicine.