Värske uuring lükkab ümber sajanditevanuse müüdi, nagu olnuks niinimetatud barbarid olnud pelgalt kaootilised ja primitiivsed vägivallatsejad. Uurides viikingeid, Haudenosaunee liitu, mererahvaid ja komantše, näitavad teadlased, et nende rühmade esmapilgul korrapäratu tegevus oli tegelikult teadlik ja kohanemisvõimeline poliitiline strateegia tsentraliseeritud impeeriumidele vastu seismiseks.
Mida tähendab tegelikult sõna «barbar» ja kui palju on selles kauges sildis võõra hirmu, mitte aga ajaloolist tõde? Uus rahvusvaheline uurimus väidab, et viikingid, mererahvad, komantšid ja Haudenosaunee liit olid märksa organiseeritumad ja paindlikumad, kui nende vaenlased on kirja pannud.
Kui «metsikus» oli hoopis läbimõeldud poliitiline strateegia, siis mida see räägib meie senistest arusaamadest sõjast, võimust ja ajaloost endast?
