Eurooplaste soovivad metsalt saada üha enam. Metsad peaksid samaaegselt varustama inimesi tarbepuidu ja bioenergiaga, siduma süsinikku, pakkuma puhkevõimalusi ja elustikule kvaliteetset elupaika, kaitsma mulda ja vett jne. Samal ajal aga muutub Euroopa metsade seisund kliimamuutuse tõttu viletsamaks ja metsade keskmine vanus kasvab, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar. 

Hiljuti avaldatud ülevaateartiklis analüüsisid Saksamaa erinevate ülikoolide teadlased varasemalt ilmunud kirjanduse põhjal Euroopa metsade võimet rahuldada ühiskonna ootusi. Nad uurisid, millised on seejuures metsa pakutavate hüvede ehk metsaökosüsteemiteenuste kasutamisel tekkivad vastuolud ning kuidas seda mõjutab seadusandlus. Karlsruhe Tehnoloogia Instituudi teadlase Tobias Laimeri ja tema kolleegide töö käsitles Euroopa metsadega seotud peamisi eesmärke, nagu süsiniku sidumist, ühiskonna varustamist tarbe- ja energiapuiduga ja elurikkuse säilitamist.

Euroopas soojeneb kliima ligikaudu kaks korda kiiremini kui maailmas keskmiselt. Seetõttu kannatavad Euroopa metsad üha sagedamini kuumalainete, põudade ja tormide käes. Äärmuslikud ilmaolud süvendavad omakorda teisi häiringuid, nagu putukakahjustusi ja metsatulekahjusid, mis on juba põhjustanud ulatuslikku puude suremist. Parema tuleviku nimel vajavad Euroopa metsad kohanemismeetmeid.

Laimer ja tema kaaslased nendivad oma töös, et kohanemisstrateegiaid on teadmatuse tõttu keeruline luua. Prognoosid kasvuhoonegaaside heitkoguste, soojenemise ja äärmuslike ilmastikunähtuste osas on endiselt ebakindlad. Metsad aga peavad oma eluea jooksul taluma kiireid keskkonnamuutusi, mis mõjutavad nende käekäiku. Näiteks pole seetõttu ka kindel, millised puuliigid ja majandamisviisid jäävad tulevikus elujõuliseks.

Autorid edastavad eelnevate tööde seisukohta, et erinevaid poliitikaeesmärke – elurikkuse kaitset, metsade süsinikusidumise suurendamist ning puidu varumist – on keeruline omavahel ühendada. Lisaks on teadlased varasemalt tõdenud, et Euroopa rohelise kokkuleppe (Green Deal) raames ei ole need ambitsioonid omavahel piisavalt hästi kooskõlastatud.

Vaatamata poliitilisele sihile hoogustada metsade süsiniku sidumist, on Euroopa metsades trend vastupidine. See tuleneb üha enam metsi kahjustavatest häiringutest ja ka metsade üha kõrgemast keskmisest vanusest. Laimer ja tema kolleegid sedastavad, et maakasutuse ja maakasutuse muutuse ja metsanduse sektorile (i.k Land Use, Land Use Change and Forestry, LULUCF) seatud ootused metsade süsiniku sidumisele on ebarealistlikud. Kuigi Euroopa metsad on tervikuna endiselt süsiniku sidujad, ei ole seotava süsiniku hulk vastavuses regulatsioonide ootustega.

Seepärast muutub kliimapoliitika seisukohast üha riskantsemaks loota heitkoguste vähendamise saavutamisel liialt metsadele. Metsadel põhinevad kliimamuutuste leevendamise meetmed peaksid täitma pigem täiendavat kui keskset rolli.

Süsiniku sidumist saab suurendada, laiendades näiteks metsade pindala, suurendada olemasolevate metsade tootlikkust ja kasutada paremaid majandamisvõtteid. Samas sõltub nende meetmete mõju suurel määral kohalikest tingimustest ega ole alati üheselt prognoositav.

Puittooted panustavad kliimamuutuste leevendamisse nii fossiilmaterjalide asendamise kui ka süsiniku talletamise kaudu. Samas pole selle kasu ulatus ja avaldumise ajastus üheselt selge, kuna palju sõltub arvutamise metoodikatest. Lisaks vähendavad erinevad majandussektorid aegamööda oma süsinikuheidet. Ühelt poolt soodustavad poliitikad pikaealiste puittoodete laialdasemat kasutamist. Teisalt aga nähakse ette kliimamuutustega kohanemiseks lehtpuude osakaalu suurenemist metsades. See tekitab aga vastuolu puidutööstusega, mis on valdavalt arendatud okaspuidu käitlemiseks.

Juba praegu hoiavad pikaajalised puittooted endas märkimisväärse hulga süsinikku. Teadlaste hinnangul peaks see kogus aja jooksul veelgi suurenema, näiteks puitehitistes. Loomulikult läheb selleks vaja ka suurt kogust puitu, mis omakorda survestab looduslikke ökosüsteeme. Samas näevad Euroopa Liidu poliitikadokumendid ette raiemahtude suurenemist kuni aastani 2050.

Üks võimalus konkureerivate eesmärkide paremaks tasakaalustamiseks võiks peituda puittoodete korduvkasutuse suurendamises. Samas muudavad selle keerukaks muud kaasnevad materjalid, näiteks liimpuidu puhul erinevad liimid.

Metsast tulev energiapuit on Euroopa Liidu peamine taastuvenergia allikas. Samas leiavad teadlased, et see ei ole kooskõlas puidu kaskaadkasutuse põhimõttega ning võib tekitada vastuolusid süsiniku talletamise, elurikkuse säilitamise ja puidu pikaajalise kasutuse soovidega.

Poliitika vaatest jääb aga puidul põhinev bioenergia Euroopa Liidu 2030. aastaks seatud taastuvenergia eesmärgi saavutamisel jätkuvalt oluliseks. Prognooside kohaselt suureneb energiatootmiseks raiutava puidu maht ka pärast 2030. aastat.

Kokkuvõtvalt nendivad Laimer ja kaasautorid, et puidul põhineva bioenergia täpse rolli üle Euroopa majanduse süsinikujälje vähendamisel vaieldakse jätkuvalt ning selle väärtus sõltub paljudest erinevatest teguritest.

Euroopa metsapoliitika hiljutised algatused, nagu uus metsastrateegia ja elurikkuse strateegia, suunavad metsandust varasemate poliitikatega võrreldes enam elurikkuse säilitamisele ja kaitsele.

Elurikkuse strateegia näeb ette, et kaitse alla võetakse 30 protsenti Euroopa Liidu maismaast; sealhulgas 10 protsenti range kaitse alla. Laienevad kaitsealad hõlmaksid olulisel määral ka metsi. See võib ühelt poolt toetada metsade elurikkust kui ka süsiniku sidumist. Samas tähendab sellega kaasnev raiemahu vähenemine, et nende eesmärkide saavutamine toimub osaliselt puidu materjalina kasutamise ja energiatootmise arvelt.

Lisaks ei lange sageli kokku avalikkuse ja maaomanike huvid. Ühiskond väärtustab metsas eelkõige mittepuidulisi väärtusi, samas on maaomanikel ja majandajatel peale puidu müügi vähe võimalusi metsast tulu teenida. Nii leiavadki ülevaateartikli autorid, et ebakõlasid maaomanike ja ühiskonna vahel võiks leevendada mittepuiduliste metsahüvede vääriline tasustamine maaomanikule (i.k payment for ecosystem services, PES). Soomes toimiv METSO programm on tõestanud, et nii saab hoida metsaomanike huvi selles protsessis osaleda.

Kuna ühiskonna puiduvajadus ei rauge, võivad siinsed väiksemad raiemahud tekitada vastuolusid teiste poliitikaeesmärkidega või suurendada imporditud puidu kasutamist. See omakorda võib ebasoodsalt mõjutada kliimat ja elurikkust teistes planeedi piirkondades.

Laimer ja tema kolleegid rõhutavad, et Euroopa metsade väga erinevate kasvutingimuste, majandamisviiside ja omandistruktuuri tõttu ei saa neile pakkuda ühtset majandamisretsepti. Poliitika- ja kohanemismeetmeid tuleb rakendada piirkondlikult, arvestades kohalikke tingimusi ja piiranguid.

Artikkel ilmus ajakirjas European Journal of Forest Research