Uut särki või pükse valides võime peagi leida sildilt digitaalse tootepassi. See näitaks ära, kui palju kulus eseme tootmiseks vett või energiat. Kuigi Euroopa Liidu plaan on paberil valmimas, näitab värske uuring, et tegelikult ei suuda üleilmne tekstiilitööstus praegu selliseid üksikasjalikke keskkonnaandmeid veel usaldusväärselt koguda ega jagada. 

Niisugusele järeldusele jõudsid Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Maaülikooli ja Estonian Business Schooli teadlased eesotsas Harri Mooraga. Nad küsitlesid neljateistkümmet Bangladeshi, Pakistani ja Türgi tekstiilitootjat. Uuringule lisas kaalu praktiline katse disainer Reet Ausi loodud Pariisi olümpiamängude Eesti koondise vormiriietusega. 

Vastuste analüüs rääkis selget keelt: üksteist tehast neljateistkümnest tunnistas, et tarneahelast on praegu keskkonnaandmeid väga raske kätte saada ja ühtlustada. Samuti tõid üheksa tootjat neljateistkümnest välja, et neil puudub selleks vajalik tarkvara ja piisav koostöö varustajatega. 

Murekohta ilmestas hästi Eesti olümpiavormiga tehtud katse. Tootmisjääkidest valminud särgi keskkonnamõju suutsid teadlased edukalt kokku lüüa. Tulemuste põhjal tekitas taaskasutatud särk uuest puuvillast särgiga võrreldes 92 protsenti vähem kliimamõju ja vett kulus selle valmistamiseks minimaalselt. 

Olümpiapükstega jõudis töörühm aga tupikusse. Uut tüüpi taaskasutatud kiududest tehtud teksade kohta polnud isegi algmaterjali tootjal anda nende tegeliku jalajälje hindamiseks piisavalt teavet.

Teadlaste sõnul on häda selles, et praegused tarneahelad on killustatud. Tänapäeval on rõivaeseme valmimine pikk protsess, kus materjalid ja info liiguvad läbi erinevate tehaste ning riikide. Kui ahela alguses napib spetsialiste või oskusi, et infot usaldusväärselt töödelda, jääbki oluliste andmete edastamine paratamatult toppama. 

Uurijad kirjutavad oma tulemustest ajakirjas Sustainability.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.