Kui räägitakse ajaloost, peetakse üldjuhul silmas inimajalugu. Ja sellegi puhul toda kõige uuemat otsa, millest on säilinud üleskirjutisi. Kogu elurikka ajajoonega võrreldes on inimene koos oma lühikese looga siiski ülimalt noor liik. Õnneks liik, kes mõistab huvi tunda asjade ja olevuste vastu, kes tegutsesid me koduplaneedil hulk aega enne inimest. Veel parem, et suur osa tost esiajaloost on ajaloo enese poolt sõna otseses mõttes kivisse raiutud. Ja fossiilide kujul hea õnne korral lihtsalt maast leida.
Kuidas see leidmine käib ja kuidas kivistised kõnelema panna, sellest Erik Abneri raamat räägibki. Väga põnevalt, ohtrate piltide ja joonistega. Ning mõnusa Eesti-kesksusega.
Kui kogu maailma kivistised ette võtta, siis ühest raamatust ei piisaks, tarvis läheks tervet raamatukogu. Aga alustuseks on see siin suurepärane, pole ime, et kaunis kiiresti teise trükini jõuti (teised trükid on alati veel grammi võrra huvitavamad, eriti kui nad on parandet ja täiendet).
Mulle eriti ei meeldi sõna «populaarteadus», aga «Eesti kivistised» on vaieldamatult üks vahvamaid populaarteaduslikke teoseid viimastel aastatel. Võetagu kaasa, mindagu kivistisejahile – kuniks veel suve on.
