Kas kolmas kord oleks jäänud su viimaseks proovimiseks?

Jah. Katsetele minnes mõtlesin, et kas ma üldse olen võimeline aru saama, et mõned unistused ei lähe täide. Mis siis, kui ma ei saagi kunagi sinna kooli sisse? See võimalus on täiesti olemas. Kuidas ma ennast siis ümber programmeerin või kuidas ma aru saan, et ära rohkem proovi? Vist sellel hetkel saingi aru, et pole hullu, kui ei saa. Ma küll ei tea, mis edasi saab, aga kui nüüd ei saa, siis aitab küll.

Enne tulemuste avaldamist kogunesime kõik ühte valgesse saali ja siis üks juhendajatest ütles: „Need, kes te olete siia jõudnud – te olete väga andekad, palun proovige järgmine kord veel. Proovige lihtsalt uuesti, sest mõni saab ka neljandal korral sisse.“ Ma seisin seal ja mõtlesin: „Selge, see oli nüüd kommentaar mulle.“ Kui ma pärast stendi peale pandud paberi juurde jalutasin, siis olin täiesti kindel, et minu nime seal peal ei ole. Olin juba leppinud, et ma olen see, kes siis neljandal korral, võib-olla, saab sisse.

Kuidas sa edasi liikusid, kui sa esimene ja teine kord Lavakunstikooli ei saanud?

Ma tegelikult ei tea. Reaalsus oli ikkagi see – ja ma sain sellest muidugi väga palju hiljem teada, et mul diagnoositi kliiniline depressioon. Mitte küll sellepärast, et ma sinna kooli ei saanud, aga kõik muu elu ka lagunes ümber. Ma olin päevad läbi kodus. Hea, kui ma pidžaama ära vahetasin. Ma ei tulnud isegi selle peale, et ma võiks välisukse korraks lahti teha ja vaadata, et oo, õues päike paistab. Ma ei arvanud, et ma olen õnnetu – ma ei saanud arugi, et midagi on valesti. Iga kord, kui oli vaja kodust välja minna, kaasnes sellega tohutu ärevus ja ma ei osanud üldse olla enam teiste inimestega koos ühes ruumis. Ainult üksi, ainult kodus.

Mu ümber on palju häid inimesi, kes on mind raputanud siis, kui on vaja raputada. Aga tegelikult on see ikkagi ühel hetkel ainult sinu enda teha. Nii et ma lihtsalt tegin otsuse, et olen nüüd õnnelik. Ma valin iseenda. Ma ei ela enam kellelegi teisele, mida olen väga palju oma elu jooksul teinud. Ma läksin Taani teatrikooli. Jah, õnn on tegelikult otsus, mille kahjuks või õnneks peab ise tegema.