
Loe kokkuvõtet
Juliane Koepcke mäletab hetke, mil ta lennukivraki keskel teadvusele tuli. Lennuk kukkus tormi tõttu Amazonase vihmametsa. Koepcke arvas esialgu, et ta on endiselt õudusunenäos lõksus.
1971. aasta jõululaupäeval kukub Amazonase vihmametsa kohale Lockheed Electra, mille pardal on 92 inimest. Ametlikult kuulutatakse kõik hukkunuks – kuni džungli sügavustes ärkab istmerea külge kinnitatuna teadvusele 17-aastane sakslanna Juliane Koepcke. Vigastatud, üksi ja peaaegu ilma toiduta peab ta otsustama, kas jääda õnnetuspaika ootama või hakata ise teed tsivilisatsiooni otsima.
Mis pani lennuki tormipilvedesse sukelduma, kuigi varasemad katastroofid olid juba hoiatanud riski eest? Ja kuidas suutis teismeline läbida päevi kestnud teekonna läbi läbimatu vihmametsa, kus teised ellujäänud hukkusid? Juliane lugu heidab valgust nii lennuõnnetuse tegelikele põhjustele kui ka sellele, mis juhtub inimesega, kui ainsaks võimaluseks jääb edasi minna.