Ta näeb ühe põhjusena inimeste vähest teadlikkust tervishoiusüsteemi võimalustest: „Nad mitte ei hinda tervisemuret valesti, vaid ei tea, kust on õige selle puhul abi otsida.“ Uuringu käigus tehtud intervjuudes seostati kiirabi sageli lihtsalt sooviga saada kiiresti abi, mitte sellega, et terviseseisund on erakorraline.

Trankmann toob näiteks juhtumeid, kus kiirabi kutsutakse haigele lapsele „pilku peale viskama“, sest perearsti juurde on teda tülikas transportida. Kiirabi on kutsutud ka seetõttu, et kodus pole ibuprofeeni ja apteek on kinni. Samuti kasutatakse kiirabi transpordiprobleemide tõttu, näiteks eaka inimese haiglasse toimetamiseks.

Kõrgvee sõnul ei saa väljakutse põhjendatust hinnata üksnes selle järgi, mis patsiendist hiljem sai. „„Patsienti ei hospitaliseeritud“ ja „kiirabi kutsuti põhjendamatult“ ei ole sama asi. Kiirabi ei ole pelgalt transporditeenus,“ sõnab ta. Brigaad hindab patsiendi seisundit, välistab ohtlikke haigusi, teeb vajadusel diagnostikat ja ravi ning alles seejärel otsustab, kas inimene vajab haiglaravi.

Kui tasu üldse kaaluda, tuleks eristada heauskset eksimist teadlikust kiirabiteenuse väärkasutamisest. Näiteks ei muutu rindkerevalu või insuldikahtluse tõttu tehtud väljakutse põhjendamatuks pelgalt seetõttu, et hiljem eluohtlikku haigust ei tuvastata. „Tavainimeselt ei saa nõuda, et ta paneks endale enne 112-le helistamist diagnoosi,“ sõnab ta.

Lahtiseks jääks ka see, kes ja millise info põhjal otsustaks, kas väljakutse oli põhjendatud ja patsiendile tuleb esitada arve. Kõrgvee ei pea õigeks, et kiirabibrigaad oleks korraga patsiendi ravija ja otsustaja selle üle, kas talle arve esitada.

Eesti patsientide liidu tegevjuht Annika Oja hoiatab, et tasu võib mõjutada eriti neid inimesi, kelle jaoks ka mõnekümneeurone arve on märkimisväärne väljaminek. „Patsiendilt ei saa eeldada meditsiinilist pädevust. Inimene oskab kirjeldada näiteks valu rinnus, õhupuudust või väga halba enesetunnet, kuid ei pea suutma ise otsustada, kas sümptom on eluohtlik,“ ütleb Oja.