Kaks Tervise Arengu Instituudi (TAI) teadlase osalusel valminud uuringut vaatlevad laste tervist eri nurkade alt. Mõlema teadusartikli üks autor on TAI krooniliste haiguste osakonna juhtivteadur Toomas Veidebaum. Uuringud põhinevad rahvusvahelisel IDEFICS/I.Family pikiuuringul, milles jälgiti Euroopa laste kasvamist varasest lapsepõlvest noorukiikka. Teadlased kogusid korduvalt andmeid laste tervise, kehakaalu, toitumise, liikumise, une, ekraanikasutuse ja elukeskkonna kohta.
Lapse kogu päev mõjutab tema heaolu
Ajakirjas International Journal of Obesity avaldatud uuringus vaadeldi, kuidas on laste heaolu seotud kolme igapäevase harjumusega: kehalise aktiivsuse, une ja ekraaniajaga.
Analüüs hõlmas 7359 vaatlust Euroopa 2–16-aastaste laste kohta. Andmeid koguti kuue aasta jooksul kolmes uuringulaines. Teadlased hindasid, kui hästi järgisid lapsed oma vanusele kehtivaid liikumise, une ja ekraaniaja soovitusi.
Laste psühhosotsiaalse heaolu näitaja oli madalam neil, kes järgisid neid soovitusi harvem. Seos oli tugevam poiste ning ülekaalu või rasvumisega laste ja noorte puhul. Kehakaalu hindamiseks kasutati kehamassiindeksit ja taljeümbermõõtu. Mõlemad näitajad mõjutasid seda, kui tugev oli seos liikumise, une ja ekraaniaja ning heaolu vahel.
Uuringu vaatluslik ülesehitus võimaldab kirjeldada pikema aja jooksul kujunenud seoseid, kuid selle põhjal ei saa öelda, et üks tegur põhjustab otseselt teist.
“Liikumine, uni ja ekraaniaeg moodustavad lapse päevas ühe terviku. Kui ekraan võtab suure osa õhtust, võib väheneda uneaeg. Vähene uni mõjutab omakorda energiat, meeleolu ja soovi liikuda. Lapse tervise toetamisel tasub seetõttu vaadata kogu päevakava, mitte ainult üht harjumust,” ütles Veidebaum.
Psühhosotsiaalne heaolu tähendab lapse emotsionaalset ja sotsiaalset enesetunnet. Seda mõjutavad muu hulgas suhted pere ja sõpradega, koolikeskkond, enesehinnang ning igapäevane toimetulek.
Uuringu tulemused viitavad sellele, et liikumist, und ja ekraanikasutust ühendav päevamuster võib heaolu seisukohalt olla eriti oluline liigse kehakaaluga lastele. “Liigse kehakaaluga laps võib kogeda liikumisel rohkem füüsilisi ja sotsiaalseid takistusi. Samal ajal toetab regulaarne aktiivsus enesekindlust, suhtlemist ja head enesetunnet. Sobiv tegevus peab pakkuma lapsele eduelamust ning arvestama tema võimete ja huvidega,” sõnas Veidebaum.
Eesti noortest liigub regulaarselt veidi üle poole
Rahvusvahelise uuringu tulemusi aitab Eesti oludega võrrelda TAI rahvastiku tervise aastaraamat. Selles kajastatud 2022. aasta kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu järgi osales 57 protsenti Eesti 11–15-aastastest vähemalt kaks korda nädalas treeningutel, spordi-, tantsu- või mõnes muus aktiivse tegevuse huvialaringis. Poistest liikus regulaarselt 60 ja tüdrukutest 54 protsenti.
Regulaarne treenimine oli seotud ka sellega, kuidas noored oma tervist hindasid. Trennis käivatest 11-aastastest hindas oma tervist heaks 91 protsenti. Harvem või ebaregulaarselt treenivate seas oli sama näitaja 81 protsenti.
Aktiivsed noored olid sagedamini eluga rohkem rahul, neile meeldis rohkem koolis käia ning nende seas oli vähem depressiivseid episoode.
Erinevus ilmnes ka tervisekaebustes. Masendust, ärrituvust, närvilisust või uinumisraskusi koges ligikaudu 40 protsenti harva treenivatest noortest. Vähemalt kaks korda nädalas treenivate seas esines neid kaebusi vähem kui kolmandikul.
Regulaarselt treenivatest noortest kimbutas ülekaal või rasvumine 17 protsenti. Kord nädalas või harvem treenivate noorte seas oli neid 24 protsenti.
Need tulemused näitavad, et ka Eesti laste puhul on liikumine, heaolu ja kehakaal omavahel tihedalt seotud. Siin tasub siiski meeles pidada, et kirjeldatud andmed näitavad seoseid, mitte seda, et regulaarne treenimine põhjustab otseselt paremat vaimset või füüsilist tervist.
Terviseprogrammi mõju hinnati kuus aastat hiljem
Ajakirjas European Journal of Preventive Cardiology avaldatud uuring keskendus IDEFICS-programmi pikaajalisele mõjule. Teadlased uurisid, kas lapsepõlves rakendatud terviseprogramm oli seotud osalejate hilisema südame ja ainevahetuse tervisega.
Kardiometaboolne tervis kirjeldab südame-veresoonkonna ja ainevahetuse seisundit. Seda aitavad hinnata näiteks vererõhk, veresuhkru ainevahetus, vere rasvasisaldus, taljeümbermõõt ja kehakaal.
IDEFICS-uuring algas 2007.–2008. õppeaastal. Kaheksas Euroopa riigis osales terviseuuringutes 16 229 last vanuses kaks kuni üheksa eluaastat. Ligikaudu pooled neist elasid piirkondades, kus rakendati kogukonnapõhist terviseprogrammi. Ülejäänud lapsed elasid sarnase sotsiaalmajandusliku taustaga võrdluspiirkondades.
Programm keskendus kolmele valdkonnale: toitumisele, kehalisele aktiivsusele ja stressiga toimetulekule. Tegevustesse kaasati lapsed, pered, lasteaiad, koolid ja kohalikud kogukonnad.
Programmi eesmärk oli toetada vee ning puu- ja köögiviljade tarbimist, igapäevast liikumist, piisavat und, mõõdukat ekraaniaega ning perede ühiseid tervist toetavaid tegevusi.
Laste tervisenäitajaid mõõdeti uuringu alguses, kaks aastat hiljem ja kuus aastat pärast programmi algust. Värskesse analüüsi kaasati 1159 last Belgiast, Eestist, Saksamaalt, Ungarist, Itaaliast ja Rootsist. Neil olid olemas verest määratud näitajad nii uuringu algusest kui ka kuue aasta möödudes. Sekkumisrühma kuulus 685 ja võrdlusrühma 474 last.
Suurim erinevus ilmnes vererõhus
Teadlased arvutasid iga osaleja metaboolse sündroomi riskiskoori. See ühendas vererõhu, taljeümbermõõdu, insuliinitundlikkuse ja vere rasvade näitajad ning võimaldas hinnata nende muutumist tervikuna.
Kuue aasta jooksul muutus metaboolse riski näitaja terviseprogrammis osalenute seas mõnevõrra soodsamalt kui võrdlusrühmas. Tulemus püsis ka siis, kui arvesse võeti osalejate vanust, sugu, päritoluriiki, kehakaalu ja vanemate haridustaset.
Kõige rohkem mõjutasid tulemust süstoolse ja diastoolse vererõhu näitajad. Poiste seas oli sekkumisrühma soodsam metaboolse riski muutus kõige selgem.
Kehakaaluindeksi muutus oli kuue aasta jooksul sekkumis- ja võrdlusrühmas sarnane. See tähendab, et terviseprogrammi võimalik kasu võis avalduda vererõhus ja teistes ainevahetusnäitajates ka ilma selge erinevuseta kehakaalus.
“Kehakaal on üks kergesti nähtav tervisenäitaja, ent lapse organismis toimuvad muutused ulatuvad sellest kaugemale. Vererõhk, veresuhkru regulatsioon ja vere rasvade sisaldus annavad varakult teavet südame ja ainevahetuse koormuse kohta,” ütles Veidebaum.
Tema sõnul näitab tulemus ka pikaajalise jälgimise tähtsust. “Ennetusprogrammi mõju võib kujuneda järk-järgult ning avalduda eri vanuses erinevates tervisenäitajates. Pikiuuring võimaldab jälgida, millised lapsepõlves tekkinud muutused kanduvad noorukiikka ja millised vajavad kestvamat tuge,” lausus Veidebaum.
Uuringu autorid kirjeldasid tulemust tagasihoidliku, kuid rahvatervise seisukohalt olulise võimalusena. Lapsepõlves alanud vererõhu ja ainevahetusnäitajate soodsam areng võib mõjutada hilisemat südame-veresoonkonnahaiguste ja teist tüüpi diabeedi riski.
Kogukonnad valiti sekkumis- ja võrdluspiirkondadeks praktilistel kaalutlustel ning need sobitati sotsiaalmajandusliku tausta järgi. Kuue aasta analüüs hõlmas osalejaid, kellelt koguti paastuveri nii uuringu alguses kui ka kuus aastat hiljem.
Tervist toetav keskkond peab kestma aastaid
Uuringud toovad esile kaks teineteist täiendavat vaatenurka. Lapse igapäevased liikumis-, une- ja ekraaniajaharjumused on seotud tema heaoluga. Pere, kooli ja kogukonda kaasav programm võib omakorda mõjutada tervisenäitajaid, mis on seotud krooniliste haiguste riskiga aastaid hiljem.
“Laps kujundab oma harjumused keskkonnas, mille loovad täiskasvanud. Turvalised liikumisvõimalused, päevakava, koolikorraldus, huvitegevus ja pere ühised harjumused määravad suure osa sellest, kui lihtne on lapsel tervist toetavalt elada,” rääkis Veidebaum.
TAI rahvastiku tervise aastaraamat rõhutab samuti, et krooniliste haiguste riskitegurid kujunevad kogu elu jooksul ja sageli juba lapsepõlves. Varajane ennetus tähendab tervist toetavate võimaluste loomist kodus, lasteaias, koolis ja kogukonnas.
Pikiuuringud aitavad mõista, kuidas lapsepõlves kujunenud harjumused ja tervisenäitajad aja jooksul muutuvad ning millises eluetapis saab nende arengut kõige tõhusamalt suunata.
Rahvastiku tervise aastaraamat 2026 annab ülevaate Eesti inimeste tervisest ja selle mõjuritest. Tänavuse aastaraamatu fookuses on krooniliste haiguste riskitegurite kujunemine pikiuuringute vaates. Aastaraamat koondab muu hulgas andmeid oodatava eluea, tervena elatud aastate, peamiste surmapõhjuste, vähi, südame- ja veresoonkonnahaiguste, ülekaalulisuse, vaimse tervise, tervisekäitumise ning tervishoiuteenuste kättesaadavuse kohta.
