Hiljuti ajakirjas Nature Geoscience avaldatud uuringus analüüsisid teadlased Euroopa metsade maapealse biomassi kadu aastatel 1985–2023, tuginedes satelliidiandmetele. Biomassi alla käib kogu puit, oksad ja lehed, mis asub maapinnast kõrgemal. Sisuliselt on see looduslik süsinikupank. Biomass saab ühelt poolt siduda süsinikku, et vähendada kliima soojenemist. Teisalt hoiab see üleval elurikkust. Kui biomass hävib, näiteks kõduneb või põleb, vabaneb süsinik tagasi atmosfääri.

Bioloogiadoktor Tiit Maran selgitas “Vikerhommikus”, et uuringu põhjal on ligi 40 viimase aastaga on Euroopa metsad kaotanud 6,5 miljardit tonni biomassi. Kuigi lõviosa ehk 82 protsenti sellest saab kanda endiselt lageraiete arvele, teevad teadlastele tõsist muret just looduslikud häiringud, nagu üraskid, tormid, põuad, tulekahjud. Looduslike häiringute põhjustatud biomassikadu on alates 2018. aastast hüppeliselt ligi poole võrra kasvanud.

Uuring viitab, et see oli omamoodi pöördepunkt. Aastatel 2018–2022 kimbutas Euroopat ajalooline põud, mis nõrgestas puid ja tegi need kaitsetuks kuuse-kooreüraski rünnakutele. Eriti valusalt said pihta Kesk-Euroopa paksude ja vanade metsadega alad, kus isegi väikeste metsatukkade kahjustustega kaasneb ebaproportsionaalselt suur süsinikukadu.

“Meil on korraga kaks suurt tegurit, mis seda väga olulist ökosüsteemi mõjutavad ja see toob täiesti uue dimensiooni sellesse valdkonda juurde ehk me ei räägi metsadest ainult elurikkuse või majanduse osas, vaid üha enam loeb see, millised on meie metsad Euroopas tervikuna ja sellest sõltub see, milliseks kujuneb meie kliima. Seega oleme väga suurte muutuste lävel,” ütles Maran.

Euroopa Liidu kliimaeesmärgid toetuvad suuresti eeldusele, et metsad imevad atmosfäärist süsinikku ära rohkem, kui seda õhku paiskab. Kui metsad surevad, muutuvad nad sidujatest süsiniku allikateks. Nähtud trend on vastuolus EL-i eesmärgiga suurendada aastaks 2030 süsiniku sidumist. Uuring seab seetõttu kahtluse alla Euroopa Liidu lootuse kasutada puistuid lähiaastatel kindla kliimapäästjana.

Nii selle kui ka mitme varasema artikli tulemused viitavad Marani sõnul, et elukeskkonda, ja antud juhul metsadesse, tuleb varasemast teistmoodi suhtuda. “Ei saa metsa vaadata ainult majanduslikust vaatevinklist kui ressursibaasi. See kõik tuleb aga laiemasse konteksti panna. Mets on ikkagi selle määraja, et me saaksime enam-vähem üldse normaalset edasi eksisteerida,” sõnas ta.

Maran selgitas, et ühelt poolt mets tõepoolest stabiliseerib kliimat, pilvede moodustamise ja energia- ning veeringe kaudu. Teiselt poolt on need muutused jõudnud tema sõnul sellisesse kohta, kus need mõjud hakkavad ise sedasama ökosüsteemi mõjutama. “Hakkame mingile piirile lähenema. Me oleme väga suurte muutuste lävel ja neid muutusid tuleb väga tõsiselt võtta,” märkis ta.

Need muutused on aga üleilmsed. Seetõttu on oluline põhjalikult läbi kaaluda kogu ühiskonna toimimine ja majanduse toimimine, et suudaks kohaneda uute oludega, sest kõiki muutusi ei ole enam võimalik ära hoida, vaid need on juba kätte jõudnud.

“Tõsi, meil on praegu üsna jahedad ilmad, aga kui vaatame, mis toimub meist mitte väga kaugel lääne poole, siis see olukord on väga nutune ja kui vaadata siia juurde veel seda, kuidas kliima mõju järjest liigub põhja ja ida poole, siis jõuab see paratamatult ühel hetkel ka meieni palju tugevamalt,” ütles Tiit Maran.